Toorama on ustav oma traditsioonidele

24.10.05

“Kui lõpuni laulan, siis suren”

Nende esinemised on koos folkloorse lavalise liikumisega, esinemiste geograafia ulatub kaugele Venemaa piiride taha. Sel aastal saab fokklooriansambel Toorama 15-aastaseks. Andrei Romaškin on vaatamata oma noorusele ansambli vanimaks liikmeks. Ta liitus juba 7-aastaselt, kui ansamblit juhtis tema isa, Toorama rajaja Vladimir Romaškin. 3 aastat tagasi isa suri ja Andrei võttis juhtimise üle. Kollektiivi sünni ja arengu elav tunnistaja Andrei Romaškin andis meie ajalehele intervjuu.

- Kujutage vaid ette, me ei suuda oma gastrollide tõttu kuidagi uut jazzi-plaati välja anda. Salvestasime selle Eestis 2 aastat tagasi. On jäänud veel helitöötlus—Aleksander Kurin (Saranski pianist ja jazzmuusik) peab töötama instrumentaalseadete soundiga ja mina häälte kallal. Suvel käisime  Samaaras, Petrozavodskis, Moskvas, Utrechtis. 12. oktoobriks kutsuti meid Poolasse, et salvestada plaat koos huvitava poola muusiku Milo Kurtisega, kellega 3 aasta eest koos esinesime. Kuid see nurjus, sest alles 7. oktoobril tulime Pihkva festivalilt, millest oli võimatu loobuda. Kohe-kohe tuleb jazzfestival, peab ette valmistama. Millal Eestisse jõuame, ei teagi. 
 
- Räägi, mis festival see Pihkvas oli?

- See oli III rahvusvaheline mitmekeeleliste rahvapillide konkurssfestival. Meil on mitmekeelelistest ainult viiul ja kaiga (kandiline viiul), mistõttu olime seal mitte võistlejatena, vaid festivalikülalistena.  Pihkva on Saranskist poole väiksem, tänavaristmikel on katkiste akendega telefoniputkad. Aga kuulajad on fantastilised. Meie kontsert võeti vastu tormilise aplausi ja vaimustatud naeratustega. Paljud küsisid, kust me oleme, Baltikumist või Siberist. 

- Olete niisiis tõelised tähed. Kas olete tujukad ja kapriissed ka?

- Absoluutselt mitte. Pihkvalastest korraldajad majutasid meid linna kõige paremasse hotelli. Järgmisel päeval viidi meid “Lukomorje” nimelisse teise hotelli, linnast välja, kus on väga šikk restoran. Aga meile selline luksus eriti ei meeldigi: parem oleks tagasihoidlikumates tingimustes olla, aga koos teiste osalejatega, et saaks rääkida, koos laulda, uurida kuidas mujal elatakse, luua kontakte. Ükskord Brjanskis majutati meid pioneerilaagrisse. Laulsime ja tegime lõket. See oli meie moodi.   

- Andrei, millal on ametlik Toorama 15. sünnipäev?

- Me oleme planeerinud novembri lõppu-detsembri algusesse suure kontserdi. Kuid võib juhtuda, et see nihkub uue aasta algusesse, sest peale jazzfestivali ootavad gastrollid Saraatovis ja Tšeljabinskis. Kui need mööda saavad, siis hakkame kohe sünnipäevaettevalmistustega pihta. 

- Tundub et see projekt “Toorama-jazz” on perspektiivne. Saranski Big Bandi kontserdil olete aukohal. Mille uuega rõõmustate kuulajaid?

- Projekt “Toorama-jazz” on nüüdseks 5 aastat vana. Oleme valmis saanud umbes 15 asja, millest osa on publikule veel tundmatud. Eelseisval kontserdil kanname mõned ette, kuid lühendatuna, sest ei saa kuulajaid liiga pikkade lugudega piinata. Näiteks kui rahvalaulus on 100 salmi, läheb plaadile u. 15-20 salmi ja kontserdilaval jääb vaid 5-7. Mordva laulud on nii üles ehitatud, et neid võib erinevates variantides esitada. Mäletan kuidas isaga olime külades. Vanaeideke laulab laulu, 30 salmi saab läbi, jääb vait. Isa küsib: “Aga edasi?” Eideke laulab veel mõned salmid. Isa palub, et laula lõpuni ikka. Eideke vastab: “Kui lõpuni laulan, siis suren.” Poolelijäänud laul on nagu lõpuni lugemata raamat: intriig ja põnevus on õhus.

- Toorama’t võrreldakse tihti ansambliga Kelu, ja vaieldakse, mis on siis autentne rahvamuusika.

- Tihti heidetakse meile ette, et oleme liiga kaasajastunud, konformeerunud ja lääne kuulaja suunas orienteeritud. Kuid, veenduge ise, meie kollektiiv on loodud mordva eheda folkloori baasil. Isa rajas ansambli, kui oli aspirantuuris ja koos kaaslastega sõitis mööda külasid ja korjas folkloori. Nende töö jõudis ka kirjastatud ersa ja mokša folkloorikogumikesse. Uurisime ka Surajev-Koroljovi kogumikku, kus on täiesti autentne materjal. Lavakostüümidena kasutasime ehtsaid mordva särke ja saapaid. Kui need läbi kulusid, tellisime rekonstrueeritud rõivad, mis olid vanade särkide täpsed koopiad. Nägin oma silmadega, kuidas viis Tavlino naist piste haaval tikkisid linasele hõlstile peent mustrit. Ka meie pillid on ehtsad: viiul , ersa keeles kaiga, mokša keeles garzi. Ljuljama, jauram, on meheliku viljakuse sümbol. Nudei, mokša keeles nudi, on roopill, mida valmistame pilliroost oma kätega. Usun et nii Toorama kui Kelu esindavad ehtsat rahvuskultuuri, pole vaja lihtsalt võrreldamatuid asju omavahel võrrelda.

- Te olete mööda Mordvamaad palju ringi reisinud. Kas on ka lemmikpaiku, kus on rohkem tuttavaid ja kust saab paremini rahvakultuuri peensusi ammutada?

- Tuttavaid on igal pool. Varem oli meil kombeks ühe päeva jooksul olla kuni kolmes külas. Praegu kahjuks teeme selliseid väljasõite harva. Minu lemmikkoht on Zubova Poljana, olen seal sündinud. Mu vanemad elasid Saranskis, kuid ema otsustas lapsi sünnitama sõita just Zubova Poljanasse. Seal oli ka mu lapsepõlv kuni Toorama tekkimiseni, hiljem kahjuks pole saanud seal nii palju olla.

- Alguses oli Toorama poolest saadik perekonnaansambel. Mida Su vend ja õde praegu teevad?

- Ansamblikaaslasest vanem vend Vitali elab juba 2 aastat Ameerikas ja muusikat ei tee. Noorem õde Galinka on muusikakoolis ja õpib vioolat.

- Kas teil pole kavatsust ansamblisse hõlmata lapsi, nagu see oli alguses?

- Praegu pole seda plaani. Lastega tuleb ansamblis palju lisatööd, hetkel pole see võimalik. 

- Andrei, kas on mingeid Toorama traditsioone, mis on algusest saadik jäänud püsima? Ma mäletan, et isa tuli lavale alati paljajalu. 

- See polnud traditsioon. Tal oli nii mugavam. Meie traditsioonina, sümbolina nimetaksin seda kasest risti, mis ripub seinal. Rist on 15 aastat vana. Ta on rännanud ansambli staabiga kõik need ajad kaasas. Praegugi, enne tähtsaid esinemisi koguneme risti juurde ja palvetame, et kõik läheks hästi.

Olga Kantur

Allikas: INFO-RM