Millest vaikis minister Vasjutin?

13.05.2005

2. juunil toimus Moskvas Venemaa soome-ugri rahvaste assotsiatsiooni täitevkomitee istung.

Istungile saabusid mitmete Venemaa regioonide soome-ugrilaste esindajad: Mordvast, Udmurtiast, Komist, Karjalast, Handi-Mansi autonoomsest ringkonnast, Tveri oblastist ja mujalt; samuti olid kohale tulnud Venemaa presidendi administratsiooni ja Regionaalarengu ministeeriumi esindajad. 

Üheks istungi teemaks oli Marimaa olukord ja Europarlamendi 12. mai resolutsioon "Inimõiguste ja demokraatia rikkumised Vene Föderatsiooni Mari Eli vabariigis". Sellele resolutsioonile reageeris  Venemaa valitsusaparaat kui “siseasjadesse sekkumisele”. Üritati ka soome-ugri organisatsioonidelt saada avaldusi, mida saata  “petetud” eurooplastele. Enamus soome-ugrilaste organisatsioone aga, sealhulgas näiteks ajakirjanike assotsiatsiooni Barents Press International igaastasest konverentsi osavõtjad, sellistele avaldustele alla ei kirjutanud. 

Mari küsimuse arutamine lükati edasi käesoleva 2. juuni istungini, sest just Venemaa soome-ugri rahvaste assotsiatsioon ja selle juht Valeri Markov peaksid olema need, kes reguleerivad föderaalvõimude ja soome-ugri organisatsioonide vahelisi suhteid. 

Kuid nagu selgus, ei toonud täitevkomitee istung ühtset seisukohta ega resolutsiooni. Peale pikka arutelu jõuti kompromissile, et esinejate tekstid saadetakse läbivaatamiseks Venemaa presidendi administratsioonile, Regionaalarengu ministeeriumile ja Marimaa presidendi administratsioonile. 

Üldine arvamus oli, et informatsiooni Marimaa olukorra kohta on veel liiga vähe, et kindlat seisukohta võtta.  Paljud esinejad aga märkisid, et suhtlemisel soome-ugri rahvastega kasutab valitsus topeltstandardite poliitikat, kus ühest küljest on rahvastel oma riikluse realiseerimiseks paberil õigused olemas, reaalsuses neid õigusi aga teostada ei lasta ja soome-ugrilaste juhid kuulutatakse „separatistideks“ ja Venemaa nõrgendajateks rahvusvahelisel areenil. Samal põhjusel jäi ka täitevkomitee seisukoht äraootavaks.

Kuulati ära Marimaa kultuuri-, ajakirjandus- ja rahvussuhete ministri Mihhail Vasjutini ja ülevenemaalise Mari Nõukogu juhiks (On’õža)  Vladimir Kozlovi ettekanded, mille sisu oli üksteisest diametraalselt erinev. Ministri ettekanne kubises igasugustest arvudest, mis pidid tõestama Mari valitsuse igakülgset hoolt mari kultuuri, raamatute väljaandmise ja muu eest. Minister ei unustanud ka teha salvavaid märkusi Mer Kangaš-i aadressil põhjusel, et see ühiskondlik organisatsioon pole siiamaani ametlikult registreeritud ning juhatus koguneb ebaregulaarselt. Sõnavabaduse osas märkis minister, et mari keeles trükitakse aastas üle kümne raamatu ning vabariiklikust eelarvest on otsustatud suurendada marikeelsete tele- ja raadiosaadete mahtu. Minister heitis Kozlovile ette, et põhikirja vastaselt on Mer Kangaš-i tegevus politiseeritud. 

Seevastu Vladimir Kozlovi ettekanne põhines lihtsatel küsimustel: kui vabariigi valitsus maride eest, keda on 43% elanikkonnast,  niimoodi hoolitseb, miks on endiselt keelatud vabariigi territooriumil ilmuda kõigil 14 opositsioonilisel ajalehel, millest osa on marikeelsed, inimestel on aga lubatud lugeda vaid ametlikku ajakirjandust, kust teravamad materjalid on ülevalttulnud käsu peale ära koristatud? Miks mari lugejad siiamaani ei teagi, mida see Europarlamendi resolutsioon siis sisaldas, millest nii palju on juttu olnud? Kes oli 27. mai peksmisjuhtumi taga? Miks ei sõitnud Joškar-Olasse oma juubelit tähistama maestro Andrei Ešpai? 

Miks pole siiamaani selgitatud paljude ajakirjanike (sel aastal Jelena Rogatšova ja Vladimir Kozlov ise) ründamise asjaolusid? „Mulle tuli kiri prokuratuurist, et peksmise uurimine on lõpetatud. Aga miks see on lõpetatud, seda ei öeldud.“ Miks valitsus ei peata marurahvuslasi, kelle jaoks marikeelne laul on piisav põhjus tänavakallaletungiks? Ja kummaline, et Mer Kangaš-i registreerimine ja dokumentide vormistamine on takerdunud, kuigi just minister Vasjutin ise on ka Mer Kangaš-i presiidiumi liige. Iga selle organisatsiooni juhatuse istungit püüab valitsus õõnestada ja maride juhte omavahel tülli ajada. 

Jah, minister tõi küll arve marikeelsete koolide kohta, kuid vaikis sellest, et mari keelt emakeelena kasutavate koolide arv on 2001. aasta 226-lt langenud 2005. aasta 196-le ning seal õppivate laste arv langenud 24 339-lt (2002) praeguse 18 692-ni. Ja mis kõige tähtsam: Marimaa Haridusministeerium  kuulutas, et mari keel kui riigikeel ei ole enam õpilastele kohustuslik. See on Venemaa Konstitutsiooni (art. 68, p.2) otsene rikkumine. Samuti ei luba vabariigi riigikeelt ignoreerida Venemaa keeleseadus (art. 2, p. 4) ja Marimaa keeleseadus.  

Marimaa juhtkonna hoiak mari keele suhtes ja keele kõnelejate õiguste ahistamine väärivad kõige karmimat hinnangut. Ilma rahvusliku kaadrita ja õpikuteta võib mari keel paljude keeleteadlaste hinnangul lakata eksisteerimast juba sel sajandil. Läbi viidav Krupskaja-nimelise Riikliku Pedagoogilise Instituudi ja Palantai-nimelise Muusikakooli sulgemine ning juhtkonnavahetus Mari Pedagoogilises Instituudis on marikeelse hariduse sihikindla hävitamise tööriistad. Samas on Venemaa on ratifitseerinud rahvusvahelise vähemusrahvaste kaitse lepingu.

Kas võiks sellises olukorras mari avalikkus jääda osavõtmatuks? Kes siis veel peaks kaitsma konstitutsiooniga tagatud õigusi? See pole mingi politikaanlus, vaid elementaarne reaktsioon kujunenud olukorrale.

Mari rahva VII korralisel kongressil märtsis 2004 oli ainuüksi delegaate 302, On’õža-ks valiti V. Kozlov. Iga delegaat esindas 3000 marit maride kompaktse asustuse piirkondadest. Vähem kompaktselt elavaid marisid esindasid 200 külalist. See peaks kummutama väited, nagu Kozlovi tegevus poleks legitiimne. Kas on kõik need inimesed vaid „käputäis“, nagu ütles Vasjutin?

Kozlovile esitati küsimus, miks paljude pöördumiste ja avalduste all on ainult kaks allkirja. Kozlov vastas, et tuleb eristada operatiivmaterjale programmilistest. Operatiivmaterjalid ei vaja üldse referendumilaadset protseduuri, sest nad edastavad informatsiooni. Programmiliste all on aga tõepoolest kaks allkirja, kuid need kaks - Kozlov ja Nina Maksimova - esindavad kaht suurt mari rahvast esindavat ühiskondlikku jõudu, Mer Kangaš-i ja Mari Ušem-it. Nende kahe liikumise kandepind on palju laiem kui näiteks valitsusmeelsel Mari Rahvuskongressil (mis koosneb tegelikult ühest inimesest) või Tuan Vel-il, mis ei jätnud alles ühtainustki mäemarikeelset raadioprogrammi. Kogu tagakiusamisest hoolimata jagab rahva enamus Mer Kangaš-i ja Mari Ušem-i põhimõttelisi seisukohti.

Istungit kokku võttes ütles Venemaa Regionaalarengu ministeeriumi esindaja Juri Balahnin: „Me rääkisime täna palju probleemidest. Need on tõesti olemas, kuid põhiline on, et mõtleksime, mida peame koos edasi tegema.“ Ka märkus Vladimir Kozlovi poolt ettevalmistatud resolutsiooniprojekti kohta oli tegelikult sõbralikus vormis, mitte vihases toonis, nagu Vasjutin väitis oma intervjuus. 

Aeg näitab, kas Marimaa valitsus on nõus „koos“ probleme lahendama. Kuid vepsa kultuuriühingu esindaja Zinaida Strogalštšikova sõnade kohaselt peab just valitsus olema dialoogi rajajaks ühiskonnaga, just valitsus peab kuulama ära kõikide liikumiste ja organisatsioonide arvamuse, mitte nimetades osasid neist „fašistideks“ või „natsideks“. Ühiskondlikud organisatsioonid on rahvale lähemal kui oma portfellide pärast muretsevad ametnikud, kes pretendeerivad ühiskondliku arvamuse monopolile. Juba 5% rahulolematuid inimesi on palju, aga Marimaa parlamendivalimistel oli protestihääletajaid tervelt 12%. 

Käesoleva aasta augustis toimub Marimaal 10. Rahvusvaheline Fenno-ugristide Kongress. Sinna on protestina mari rahva rõhumise vastu keeldunud sõitmast juba üle 30 välismaise teadlase.

Jelena Kuzmina