Mari Kaasmaalaskonna Nõukogu vastus Venemaa Välisministeeriumi reageeringule Europarlamendi Marimaa-resolutsiooni küsimuses

26.05.2005

Peab ütlema, et välisministeeriumi hinnang “normaalne olukord” Marimaal valitseva situatsiooni kohta oli täiesti etteaimatav. Ja seda mitmel põhjusel.

Vene diplomaadid püüavad maailma avalikkuse ees säilitada oma renomeed. Neile anti ülesanne kuidagi reageerida, tehes seda Venemaa ja EL edasise koostöö kontekstis, ja enam-vähem said nad selle ülesandega ka hakkama. Neid kästi päästa Venemaa imidž ja nad ei osanud muud targemat teha kui siduda Marimaa probleemid Baltimaades elava vene vähemuse probleemidega. Kuid tegelikult langes Välisministeerium löögi alla põhjendamatult.

Soome-ugri vähemuse probleeme pole võimalik lahendada ainult diplomaatiliste trikkide abil. Kogu soome-ugri temaatika esilekerkimine on juba ise üsna sümptomaatiline nähtus, liiga mitmetahuline selleks, et talle läheneda ainult oma maa imidži säilitamise aspektist. Tõeks osutub hoopis vastupidine: nimelt sõltub kogu imidži säilitamine sellest, kas soome-ugri piirkondade kaitseks otsustab riik rakendada  edasilükkamatuid meetmeid või mitte. Venemaa soome-ugri elanikkonna põhiline erinevus Baltimaade vene vähemusest on see, et elatakse oma põlisel territooriumil. Soome-ugrilased on põliselanikkond ja osa nendest moodustab Venemaa koosseisus rahvusvabariike.

Välisministeeriumi avaldus on Venemaa võimude esimene ametlik reaktsioon mari probleemidele. Ja see reaktsioon tuli vastusena Europarlamendile, aga mitte mari rahva palju aastaid kestnud abipalvetele. Ainuüksi viimase 5 aasta jooksul on erinevatesse instantsidesse saadetud mitukümmend avalikku kirja, sealhulgas presidendi esindajale Volga föderaalpiirkonnas Sergei Kirijenkole, Föderatsiooninõukogu asespiikrile ja Marimaad esindavale saadikule Aleksandr Toršinile kuni president Vladimir Putinini välja. Kirjadele on alla kirjutanud maride ühenduse Mer Kangaš liikmed, Suure Isamaasõja veteranid, teenelised kultuuritegelased, teadlased ja muusikud… ühesõnaga palju selliseid inimesi, keda kuidagi pole võimalik liigitada  “ekstremistlikult meelestatud tegelasteks”. Kuid neid pöördumisi lihtsalt “pole märgatud”.

Miks ometi pole kõigi nende aastate jooksul olnud mitte mingit ametivõimude vastust inimeste murele ja valule koduvabariigi allakäigu pärast, terve ühe rahva kultuuri hävitamise pärast, korruptsiooni ja kuritegevuse kasvu, rahvusliku tööstuse mahaparseldamise pärast? Miks Marimaad esindav saadik Toršin eelistab tegelda Beslani probleemi ja Andižani sündmustega, aga mitte tema pädevusse kuuluva piirkonnaga? Miks just sel hetkel, kui Joškar-Olas toimus miiting mari rahva kaitseks, anti Markelovile mari rahva mõnitusena Rahvaste Sõpruse orden? Miks oli tarvis oodata Europarlamendi resolutsiooni, et lõpuks ometi kuidagimoodi näoga rahva poole pöörduda?

Tegemist on vasturääkivuste kompleksiga. Esimene vastuolu seisneb soome-ugrilaste tähtsuse ilmselge alahindamisega Venemaa poliitikas.  Soome-ugri piirkonnad moodustavad olulise osa Venemaa territooriumist ja nende traditsiooniline religioon on islamiäärmusluse levikut arvestades loomulikuks puhvriks. Kuid Venemaa poliitikud tegelevad hoopis nende rahvaste probleemidega, kes rohkem ja kõrgematelt tribüünidelt enda kaitseks häält tõstavad. 

Pole kahtlust, et soome-ugri rahvad paistavad silma just oma sallivuse ja kannatlikkusega, mille tõttu on naabritega juba kaks aastatuhandet rahulikult koos elatud. See ei tähenda aga seda, et soome-ugrilaste probleeme saaks lõputult edasi lükata, neid ignoreerida või, mida täheldasime äsja, kasutada vahetuskaubana mingitel muudel välispoliitilistel eesmärkidel. Riigimehetarkus peaks seisnema selles, et õigel ajal võimalikku plahvatusohtlikku olukorda ennetada ja mitte lasta tal absurdini areneda, nii et Venemaa kodanikud peavad abi otsima Euroopa instantsidelt. 

Mari rahvas on oma loomult rahuarmastav ja mittekonfliktne. Et viia teda kõrbes hüüdva hääle seisundini, on vaja tõepoolest ebatavalist valitsejat.  Millega on režiim reageerinud õiglasele kriitikale? Sõnavabaduse räige piiramine, administratiivne surve, poliitiliste oponentide tagakiusamine isegi väljaspool vabariigi piire, tööstusettevõtete andmine oma pooldajate kätesse, sealhulgas sõjatööstusettevõtted, kõikide ebasoovitavaks muutunud isikute sundimine, et nad  “vabatahtlikult” töölt lahkuksid, toores füüsiline vägivald opositsiooni kallal - sellised on Marimaa valitsuse ja president Markelovi meetodid. Vastuolu on ebaordinaarne.

Kummaline, et keskvalitsus ei taha kuidagi uskuda seda statistikat Marimaa kohta, mida annavad föderaalsed allikad, näiteks Majandus- ja sotsiaalarengu ministeerium, vaid eelistavad uskuda seda infot, mis laekub Marimaa võimudelt. Kas saab uskuda, kui öeldakse , et investeerimisaktiivsuselt on Marimaa Volga-äärses piirkonnas esimesel kohal? Miks on siis poolel vabariigi elanikkonnast sissetulek Venemaa madalaimal tasemel - majandusaktiivsus peaks ju kuidagi kajastuma  ka inimeste elatustasemes. Üle 2000 ettevõtte on viidud sundpankrotti. Ajal mil Venemaa elaniku keskmine palk on 7500 rubla, on Marimaa maaelanikkonnal sissetulek (aga just nendest ongi enamus marid) vaevalt 2000 rubla kuus, ehk umbes 68 dollarit. Kuidas on võimalik sellise rahaga toime tulla? 

Mari kultuuri põhiline kants, mari küla, on inimestest tühjaks jäämas. Inimesed lahkuvad koduvabariigist, et majanduslikult toime tulla. Lapsed kasvavad seetõttu üles võõras keelekeskkonnas. Ainuüksi sel aastal suletakse 12 marikeelset kooli ja lisaks veel 37 koolist eemaldatakse mari keele õpe.   

14 opositsioonilist ajalehte on sunnitud ilmuma väljaspool vabariigi piire, neist osa marikeelsed. Nende levik on piiratud ja seda takistatakse kuni selleni, et nad kistakse inimeste postkastidest välja. Vabariiklikus televisioonis on marikeelseid saateid 3 tundi nädalas. Raadios on 11 nädala saatetunnist marikeelseid ainult 2.  Ja seejuures on pool elanikkonnast rahvuselt marid!  

Mari vabariiklikus raamatukirjastuses antakse aastas välja mari keeles ainult 3-5 raamatut. Võrdluseks võib öelda, et naabervabariigis Tatarstanis ilmub rahvuskeeles aastas 120-150 raamatut, Tšuvaššias 20, isegi Mordvas umbes 7. Kuidas arendada kaasaegset mari keelt, kui tal puudub võimalus jõuda oma lugejani? Venemaa föderaalsetes võimuorganites pole mitte ühtegi mari rahvusest inimest. Marimaad esindavad saadikud pole isegi vabariigist pärit. 

Niimoodi surutakse mari rahvas välja majandusest ja poliitikast ning tekib oht mitte ainult iseendaga hakkamasaamisele, vaid lausa elementaarsele oma põlisterritooriumil eksisteerimisele. Sellel on ühesõnaline nimetus: etnotsiid.

Nõnda siis, kas saab sellist mari rahva olukorda nimetada “normaalseks”?

Mari küsimus näitas, et kriis pole mitte ainult rahvuspoliitikas, vaid Venemaa riikluses laiemalt. Diplomaatidele anti ülesanne parandada võõrad vead. Selles olukorras oli lausa hädavajalik tõsta mari probleemid Euroopa tasandile, mis on mitte ainult maride või soome-ugrilaste, vaid kogu Venemaa huvides. Kui me juba oleme asunud demokraatia teele, peame sellisest minevikutaagast lahti saama ning pidama kinni ühest demokraatia põhilisest printsiibist: rahvusvähemuste kaitsest. 

Soome-ugri rahvad ootavad keskvõimult konkreetseid tegusid. Eeskätt tuleb riiklik struktuur ümber mõtestada, integreerides soome-ugrilased Venemaa majandusse ja poliitikasse ning viia majanduse arengu raskuskese pealinnadest väiksematesse kohtadesse. Samuti tuleb tagada rahvuskeelne haridus, aga mitte ainult seda  sõnades ja paberil deklareerida. Tuleb muuta kättesaadavaks informatsioon ja massiteabevahendid rahvuskeeltes. Tuleb finantseerida rahvuslikke kultuuriasutusi, aga mitte ainult folkloorifestivale. 

Soome-ugri rahvaste väljatoomine rängast stagnatsioonist mitte ainult ei paranda Venemaa demokraatia imidžit, vaid tugevdab ka maad ennast ja tema positsioone rahvusvahelisel areenil.

Mari Kaasmaalaskonna Nõukogu,