Avalik kiri Vene Föderatsiooni välisministrile Sergei Lavrovile

27.05.2005

Austatud Sergei Viktorovitš!

Hiljuti ilmunud Venemaa Välisministeeriumi avaldus Marimaa olukorra kohta ja reageerimine rahvusvahelise üldsuse seisukohavõtule selles küsimuses tekitab mari ja teistes soomeugri rahvastes nördimust.

See avaldus on vastutustundetu ja suurendab Marimaal valitseva olukorra konfliktsust veelgi. Mille põhjal väidab Välisministeerium, et Marimaal on kõik hästi ja mingit põlisrahva rõhumist ei toimu? 

Kes on andnud teile sellist informatsiooni, mille tulemusena olete sisuliselt muutunud vabariigi presidendi Leonid Markelovi ja tema kaaslaste Dmitri Frolovi, Nikolai Kuklini, Juri Minakovi, Valeri Krasnovi, Georgi Mihhoparkini kuritegeliku poliitika kaasosalisteks?

Markelovi režiimi valitsusaeg pole mitte ainult muutunud meie maa Venemaa vaeseimaks, vaid ka viimse piirini rõhunud ja alandanud mari rahvast. Avalduse teksti põhjal jääb mulje, et Välisministeerium pole olukorraga kursis ja ei kujuta endale ette, milliseid solvanguid ja alandusi me oleme pidanud taluma.  

Rahvusliku liikumise juhi läbipeksmine, kõigi nende töölt vallandamine, kes on julgenud avaldada oma kriitikat, ajakirjanike tagakiusamine, fašistlike noorteliikumiste toetamine ja neile kohalikes võimuorganites ametikohtade loomine: kas seda kõike polegi olnud? 

Rahva vaesumine, suremuse järsk kasv, vabariigi majanduse täielik kokkuvarisemine, põllumajanduse hävitamine, põlgus rahvuskultuuri, -kunsti ja hariduse vastu: kas ka seda pole olnud?

Meie kaasmaalane Andrei Ešpai keeldus oma 80. juubelit tähistamast Mari Elis, protestiks maride diskrimineerimise vastu omaenda kodumaal. Kuulus helilooja, rahvakunstnik, NSVL ja Venemaa preemiate laureaat oli sunnitud juubelit tähistama Kaasanis. Kas seda polegi olnud, ka kas see pole Venemaa jaoks häbiväärne?

Selle asemel, et Marimaa probleemküsimusi lahendada, sulgeb keskvõim oma silmad ja kaitseb vabariigis kuritegelikku poliitikat teostavaid inimesi. Just sellel põhjusel heidab maailma avalikkus ja eriti soomeugri rahvad meie maale ette väikerahvaste ignoreerimist. Ja nii piinlik kui see ka poleks, neil on õigus.  Venemaa ei tohiks kaotada rahvusvahelisel areenil oma autoriteeti ainult sellepärast, et mingi grupp inimesi on otsustanud teostada rahvuspoliitikat oma arusaamise järgi, põlisrahvast rõhudes ja mõnitades. 

Kes peaks meid siis kaitsma, kui Välisministeeriumi avalduse põhjal jääb mulje, et Moskval pole maridega mingit asja? Aga kannatajaks jäävad peale maride ka teised Marimaal elavad rahvad. Meie valitsus kohtleb oma rahvast nagu rämpsu, ja seda täiesti karistamatult. Markelovi valitsusaeg läheb Marimaa ajalukku musta leheküljena. Mäletame veel hästi 1937. aastat, ja see, mis toimub praegu, on täpselt sama.  

Kui me räägiksime valet, kas oleks siis Moskvas 2004. aastal ilmunud mustakaaneline  raamat “Mari El: vabariik, mida ei ole?”

Väga kahju, et kõrged ametnikud on nõus sellega, mida teeb vastutustundetu, õel ja julm, haige ja ebamoraalne inimene, kelle nimeks on Markelov. Mingit võitu ta 2004. aasta valimistel ei saavutanud ja kui temasse poleks soosivalt suhtunud ametnikud-tšinovnikud Nižni  Novgorodist ja Moskvast, nimelt Kirijenko, Toršin ja Komissarov, siis me praegu isegi ei teaks, kuhu see inimene kadus. 

Loeme end Venemaa patriootideks ja me ei soovi, et Markelovi-taolised häbistaksid meie maad kogu maailma ees. Tahame elada väärikult, aga mitte meie vabariigi näruste võimude süü tõttu vireleda. Loodame, et mõistate meid õigesti. Me pole poliitikud, vaid lihtsalt inimesed, kelle jaoks meie väikese kodumaa saatus ei ole ükskõik. 

Sügava austusega
Marimaa elanikud:

V. Kozlov – Mari Nõukogu esimees
N. Maksimova – liikumise Mari Ušem esinaine
V. Tanakov – Joškar-Ola onajeng (maausu preester)

26. maiks 2005 oli kirjale korjatud 72 allkirja.