Marid ja madjarid. Üleriigiline reservaat

13.05.2005

Soome-ugri häirekella ahelat pidi saabus uudis: pühapäeval pidasid põrandaalust kongressi meie keelesugulased marid. Täpsemalt öeldes ei toimunud kongress põranda all (kuigi ingliskeelses pressiteates kasutati sõna “underground”), vaid metsas. Marid on igati looduslähedane, loodusearmastaja rahvas - aga siiski mitte nii väga, et nad hakkaksid oma muresid vabast tahtest lahtise taeva all arutama. Neid sundisid selleks režiim, mille haardes neil elada tuleb ning nende kohal kõrguv heterogeenne Vene Föderatsioon, mis seda vähemustevastast režiimi lubab ja võimaldab. Mari rahval oli see juba teine kongress. Esimene peeti 2004. a detsembris vahelduseks linnakeskkonnas: tänaval, sisse piiratuna automaatidega miilitsatest. Tänavu ajastati kogunemine koostöös kultuuriühendusega Mari Ušem maride jaoks tähtsale päevale 5. juunile. Kohale tulla julgenud ajakirjanikele peeti pressikonverents samuti metsas.  

Ei mingit eksitust: see pole Robin Hoodi aeg, vaid 21. sajand. Maride esindajate arvates on aga konspiratsiooniks ja ettevaatlikkuseks põhjust küllaga. President Leonid Markelovi kehtestatud ühiskonnakorda kindlalt hukkamõistvad delegaadid heidavad Mari Eli juhile ette, et ta poliitika on viinud Marimaa etnilise ja majandusliku kaoseni, on destabiliseerinud kultuuri- ja ühiskonnaelu. Ta on rahvad üksteise vastu üles ässitanud. Siinjuures on kõige halvemini  käinud maride käsi, kellele ei ole mingiks eriliseks lohutuseks, et nende kui põliselanike järgi on autonoomne vabariik saanud oma nime. Erinevate rahvusrühmade vahele seatakse kunstlikke eraldusjooni, nendevahelisi hõõrumisi tekitavad sageli ametnikud. Mari rahvusest kodanikke ei ohusta mitte ainult teised rahvad, vaid sageli ka füüsiline vägivald valitsusjõudude poolt. Ehk teisisõnu: marisid peksab igaüks, kellele see aga pähe tuleb. Režiim süüdistab marisid natsionalismis, kuigi nad tahavad ainult niisama palju inim- ja kollektiivseid õigusi, nagu on teistel sealseil rahvusrühmadel, nende hulgas ka venelastel. Marid ei soovi teiste rahvaste õiguste arvelt mingil tingimusel loovutada ei oma identiteeti, kultuuri, mitte kedagi kahjustavaid kombeid ega oma soome-ugri keelt. Mari kongress mõistis hukka võimude hüsteeria, mille põhjustas Euroopa Parlamendi otsus, mis taunis etnilise iseloomuga vägivalda ja inimõiguste rikkumist Mari Eli Vabariigis. Maride jaoks aga muudab see Euroopa mõjuavaldus vähe: nad ootavad nendega sümpatiseerivalt edumeelselt Moskva intelligentsilt, soome-ugri rahvaste solidaarsuselt ja võimaluselt Euroopas oma huve tõhusamalt kaitsta palju enamat.

Viimatinimetatu väärib aga epistlit. Samal ajal kui meie sugulaste maride kaitseks rahvusvahelistele foorumitele esitatud petitsioonides on eestlaste ja soomlaste seas ministrid, parlamendiesimehed, endised ja praegused riigipead, siis ungarlaste poolt leiame üksnes kaks allkirja – endise Helsingi ja Tallinna suursaadiku Béla Jávorszky ja professor János Pusztay oma. Kus küll on Ungari valitus, kus on välisministeerium? Olgu peale, kui nende pilk omal algatusel ei ulata Venemaa sugulaste kurba saatust nägema, ent kuidas siiski on võimalik, et ka Euroopa Parlamendi otsus ei ületanud nende valuläve? Ometi on ju lihtne aru saada: kui Vene Föderatsioonis pekstakse marisid, siis on see peaaegu sama, kui Vajdaságis (Vojvodinas) pekstakse ungarlasi. Mõlemad on põlisrahvad, mõlematel juhtudel on tegu diskrimineerimisega, mõlemad mõistab hukka tundlik Euroopa. Või on probleem hoopis selles, et ka Vojvodina ungarlaste suhtes pole empaatia tegelikult tõeline? Kuigi nemad ei pea oma kongresse pidama tänaval, rääkimata sahisevast metsast. Ferenc Gyurcsányile oleks võinud Moskvas pähe tulla vähemalt üks lihtne žest: näiteks oleks ta võinud tänada Putinit selle eest, et venelased vabastasid marid.  

János Csontos