Mari kooliõpetajad kui pantvangid

15.05.2005

Rahvuspoliitika vallas on Marimaa presidendil Markelovil probleeme juba nii palju, et neist teab terve maailm. Kus on alles jamad. Ja Venemaa presidenti vedas ka alt. Ükskõik mis probleem ka ei kerkiks, tegutseb Markelovi meeskond ühe ja ainsa algoritmi järgi: probleem mitte lahendada, vaid „edasi põrgatada“, endast võimalikult kaugele. 

Aga rahvas. kes neid on valinud ja neid ülal peab? Rahvas on vajalik ainult vahendina, aga eriti keerulistes olukordades - pantvangina. On probleem? Fabritseeritakse vajalikud dokumendid, leitakse vajalikud inimesed ja vajalikud seisukohavõtud.  Abiks on kindel ja läbiproovitud vahend, administratiivne ressurss, mis põhineb surveavaldamisel ja hirmutamisel. Ja rahvas on tõesti ära hirmutatud: nii palju inimesi on juba töölt vallandatud, ja täiesti vaesunud vabariigis on töö kaotus midagi hirmsat ja kohutavat. 

Kui Mari Nõukogu Mer Kangaš (põhiline maride enda poolt valitud esindusorgan) võttis vastu resolutsiooni nõudmisega tagandada Markelov  rahvuspoliitika põhimõtete jämedate rikkumiste pärast, lõi president enda „tasku“-organi, Mari Rahvuskongressi, mis reaalselt koosneb vaid ühestainsast inimesest, kes on muide 76-aastane pensionär. 

Kui Europarlament käsitles maride rõhumist Marimaal, produtseeris president oma ustavate ja kiskjalike „koerte“ abil vastudokumendi, mis haaras valetamisse kaasa mitte ainult Venemaa Välisministeeriumi töötajad, vaid ka Venemaa presidendi. Ilmuvad välja ka mingid poolsurnud ühiskondlikud organisatsioonid omapoolsete avaldustega. Pole mõtet kokku lugedagi, kui palju kordi 2001. aastat peale on võim üritanud marisid omavahel lõhestada.

Mis toimub praegusel hetkel? Haridusminister proua Galina Švetsova „peksab“ administratiivhoobade abil inimestelt välja allkirju uuele dokumendile, mis väidab, et rahvuskeelse hariduse osas Marimaal probleeme ei ole. Seda aktsiooni viivad läbi haridusosakondade juhatajad. Võimul on rahva hirmutamise ala juba suured kogemused. 

2. juunil kutsuti alguses Joškar-Ola haridusosakonna juhi M. Nikitenko, pärast aga minister Švetsova kabinetti kokku massiliselt mari keele ja kirjanduse õpetajaid Joškar-Olast, Medvedevo ja Sovetski rajoonist. Kõik osavõtjad olid rangelt registreeritud ja haridusosakondade juhatajate valvsa silma all. 
„Õpetajaid-marodööre“ süüdistati selles, et nad toetavad opositsionääre ja ei ole võimule tänulikud. Nad peaksid ütlema aitäh, et neile makstakse palka, võimaldatakse viia läbi mariteemalisi üritusi ja püütakse selle jaoks isegi rahalisi vahendeid leida. 

Tahaks aga küsida: mille eest, vabandust, peaks ministrit tänama, kui jutt käib tema elementaarsete ametikohustuste täitmisest? Rahvusküsimused on võimudele kurku kinni jäänud ja nendega  on tõsised raskused: alla neelata ei saa, välja sülitada ka ei tohi! Kui rahvuslikud üritused elimineerida, siis millega esineda Kremli võimude ja välismaiste ekspertide ees?

Õpetajaid ähvardati, et nad jäävad tööst ilma, kui alla ei kirjuta. Ning enamus kirjutas tõepoolest sellele järjekordsele paberile alla, millega Marimaa valitsus Moskvas ja Europarlamendis vehkida kavatseb. Jääb üle vaid oletada, mis toimud allakirjutanute hinges. Häbi, solvumine, meeleheide? Sellised allkirjaandmised ootavad varsti ka teiste rajoonide mari keele õpetajaid. 

Kuid ka ministrile jäid probleemid - mitte kõik ei kirjutanud sellele paberile alla. Mittekirjutanud aga on rahva poolt lugupeetud inimesed, oma ala tõelised asjatundjad, kogemuste edasiandjad, keda austavad nii lapsed kui täiskasvanud. Oh, kuidas Ministeerium ei salli „peaga“ õpetamist! Aga loodusseaduste vastu ka ei saa.
Mari keele õpetajate tööltvallandamised pole mitte enam ähvardused, vaid reaalsus. Tundide arvu piiratakse, septembrist kavatsetakse algklassides mari keele kui riigikeele (s.t. mitte emakeele) õpetamine peatada. 

Maakohtades aga, eriti seal, kus hääletati valdavalt mitte Markelovi, vaid mari rahvusest kandidaadi Dolgovi poolt, suletakse optimiseerimise nimel all marikeelseid koole, ühendades neid venekeelsetega. 

Seltsimehed, nii käib Markelovi ja tema meeskonna poliitika! Kas on ette näha, et võimud hakkavad laste ja õpetajate, põlisrahva ja keele eest päriselt hoolt kandma? Tegema seda, mida nad ametlikult on kohustatud tegema? Vää-ä-ga kaheldav!

Anonüümseks jääda sooviv allikas