Maride ühiskondliku organisatsiooni esinaine ei saanud Venemaa Riigiduumas sõna

18.10.05

Soome-ugri Rahvaste Assotsiatsiooni kongressi raames toimusid Riigiduumas 13. oktoobril avalikud parlamendikuulamised, teemaks soome-ugri rahvaste probleemid ja rahvussuhete küsimuse seadusandliku baasi arendamine. Suurima maride ühiskondliku organisatsiooni “Mari Ušem” (Mari Liit) esinaine sõna ei saanud. Alljärgnevalt toome ärajäänud ettekande teksti.

Keeruline olukord Marimaal on alates 2004. aasta lõpust pälvinud nii Venemaa kui rahvusvahelise meedia tuntavat tähelepanu. Volgaäärne alles üsna tundmatu vabariik sai äkki kuulsaks. Väga kahju, kuid tegu on negatiivse kuulsusega. 

Marimaal toimuvaga lähemalt tutvudes ja sellest aru saades selgub, et meie vabariiki tabanud halvas kuulsuses ei ole midagi üllatavat. Otse vastupidi, kui vait oldaks, siis oleks imelik. See ongi vabariigi vastuolude ja vastasseisude lahtiharutamise ja olukorra mõistmise lähtepunktiks. 

Ühelt poolt tuhandete inimeste viletsus ja alandus, teiselt poolt ennaks eliidiks pidajate ahnus ja jõhkrus. Nagu meie kohalikud võimurid ütlevad: ”Kaebavad need, kellel ei vedanud”, s.t. need, kellele meie kodumaa laialiparseldamise juures tükki ei jagunud. 

Ei ole pead liiva alla peita, nüri on pidevalt korrata kätteõpitud fraasi, et Marimaa ühiskonnas on kõik hästi ja isegi suurepäraselt. Venemaa kõige vaesema regiooni probleeme peab lahendama, aga mitte 
olematuks lahjendama. Katsed probleeme peita, nende eest põgeneda viivad nende teravnemiseni ja Marimaa inimeste veel suurema vaesuseni ning kutsuvad esile üldsuse veelgi tugevama reaktsiooni. 

Paluks tähele panna, et maride ühiskondliku organisatsiooni esindajana ma ei räägi praegu vabariigi rahvusprobleemidest. See pole mitte juhuslik. Kordan: meie hädade esmane põhjus on Marimaa elanikkonna massiline vaesus, mis ei sõltu rahvuslikust kuuluvusest. 

Just Leonid Markelovi ajal on töötus kasvanud 1,4 korda, peaaegu iga viies inimene on ilma tööta. Keskmine eluiga on 1 aasta võrra vähenenud. Elustandardi poolest on Marimaa Volgaäärses Föderaalpiirkonnas viimane ja üks vaesemaid kogu Venemaal.

Selle all kannatavad nii marid, venelased kui teised Marimaal elavad rahvused. Siiski peab ütlema, et marid elavad valdavalt maapiirkondades, kus vaesus on veel suurem kui linnades. Seega on marid omaenda kodumaal proportsionaalselt kiiremini vaesuvad kui teised. Maride suremus on kõrgem kui teistel rahvustel ja enesetappude arv on kõrgeim Venemaal, eriti laste hulgas. 

Viimase kolme aasta jooksul on Marimaal surnud 3 korda rohkem inimesi kui sündinud. Markelovi valitsusajal on alkoholi läbimüük suurenenud 1,9 korda, kusjuures kuna tegu on madalakvaliteedilise kaubaga, toob see kaasa surmajuhtumeid. Alkoholisurmade arv on kaks korda tõusnud. 

Mitte asjata pole tõusnud küsimus maride genofondi päästmisest kuni selleni välja, et asuda elama teistesse Venemaa piirkondadesse või isegi teistesse maadesse. Rahulolematuse hääl kajab maarajoonides üha tugevamini, s.t. põlisrahvalt, kelle elutingimused on jõudnud väljasuremise piirini. 

Kuigi Marimaa keskmine palk on tervel Venemaal kõige madalam, on maarajoonide elanikel, s.t. põhiliselt maridel, palk vaid 48% vabariigi keskmisest. Just siin peitubki see Marimaa rahvusprobleem, millest viimasel ajal nii palju kõneldakse. Kuid need, kellele selline olukord on kasulik, süüdistavad marisid natsionalismis. 

Kui otsustada meediast tuleneva informatsiooni järgi, püütakse maridele, ühele ajalooliselt kõige rahumeelsemale Venemaa rahvale, omistada seda, mis on meile täiesti võõras. Keskvõim on asunud meid hirmutama, nii et asi on läinud päris marifoobiani. Me tahtvat peaaegu luua uut Volgaäärset riiki. Kuid mõte on selles, et Marimaal marisid mitte võimu juurde lasta. Loomulikult: milline võimu juures olev mari lubaks oma kodumaad lammutada ja häbitult paljaks varastada?

Näiteks ütles Mari Keele, Kirjanduse ja Ajaloo Instituudi, direktor, võimude huvide esindaja, hr. Aleksander Kazimov juunis toimunud kohtumisel Soome, Eesti ja Ungari saadikutega sõnasõnalt järgmist: “Marid on Moskva oma lõputute pöördumistega nii ära hirmutanud, et Putin ei määra iialgi marit vabariigi presidendiks”. Aga kohalik võimuesindaja Kuklin teataski vabariiklikus televisioonis eelmise aasta detsembris, et marid oma koduvabariigi juhtimisega hakkama ei saa. 

Kuidas sellele reageerida? Kes on siin natsionalist? Kes püüab õhutada rahvustevahelist vaenu, kui meie ajaloolist rahvussümboolikat nimetatakse vabariigi ametlikus ajalehes “haakristiks”? Ilma mingi peenutsemiseta nimetas sama ajaleht meid “oranž kutan“ mis on tõlkes iga mari jaoks solvang. Prokuratuur sellistele mari rahva solvamistele isegi ei reageerinud. Palun toodagu kasvõi mingi näide selle kohta, kuidas marid on kedagi teist rahvast niimoodi solvanud. 

Kui kaua kestavad maride rahvajuhtide, ajakirjanike, kultuuriinimeste peksmised? Ükski neist juhtumitest pole lahendatud, siseministeerium on demonstratiivselt abitus poosis. Kas selle eest saigi Marimaa siseminister mõne päeva eest autasuks ordeni?

Kui mitu rahvuskeelset kooli, teatrit ja muuseumi on Markelovi valitsus viimastel aastatel hävitanud? Marikeelse kirjanduse väljaandmine on järsult vähenenud, samuti rahvusliku pedagoogilise ja haldusala kaadri ettevalmistamine. 

Kohalikud võimud püüavad järjekindlalt marisid omavahel tülli ajada, kasutades selleks mitmesuguseid poliittehnoloogilisi ja alatuid intriige, lootuses et paneme üksteist nahka. Kuid ükskõik kui palju meid ka ei provotseeritaks ja alandataks, meie ei astu ei üksteise vastu ega ka teiste rahvaste vastu. Neil poliitikutel ei õnnestu meile loomainstinkte sisse istutada. 

Nii juhtubki et põlisrahvast rõhutakse nii materiaalselt, moraalselt kui füüsiliselt. Selle tagajärjeks oli Europarlamendi ebameeldiv resolutsioon inimõiguste rikkumistest Marimaal. Nii kurb kui see ka poleks, aga kui Venemaal ei taheta probleemist kuulda, tõlgendatakse seda välismaal teadliku hoiakuna. Peale selle ei astunud Europarlament välja mitte ainult maride, vaid kogu vabariigi elanikkonna kaitseks. Häbi on, et meie maal ei tunne oma rahva murede vastu huvi ega astu rahva kaitseks välja mitte keegi. Ka meie ei taha, et teised maad sekkuksid meie siseasjadesse, kuid probleemid tuleb siiski lahendada. 

Tasapisi kujuneb asjast mulje, et keegi õhutab ja provotseerib situatsiooni teadlikult, ja pärast seda tõlgendatakse ka kõige arglikumat katset rahvast rünnakute ja solvangute eest kaitsta mari natsionalismina, mida tegelikult pole olemaski. Mida rohkem meid rünnatakse, seda rohkem tahame end kaitsta ja seda rohkem saab meid natsionalismis süüdistada. Maride (mitteeksisteeriva) natsionalismi vastu võitlemise sildi all on kellelgi mugav röövida ja laiali tassida seda, mis lõhkirebitud vabariigis veel on kätte võimalik saada. 

Näiteks on mets maridele iidsetest aegadest mitte puidumaterjal, vaid toiduhankimise koht. Meie ajal , meie vaesunud vabariigis oli mets külaelanikele ja mari perekondadele elatusallikaks. Nüüd on peaaegu kogu mets maha raiutud ja vabariigist minema eksporditud. Sama toimub järvede ja jõgedega, mis reeglina müüakse moskvalastele. Kaob põline ja hädavajalik toiduhankimise allikas. Valgudefitsiit on jõudnud 20 protsendini, suurtel elanikkonna gruppidel on diagnoositud valgu- ja kaloripuudus, kalatarbimine on vähenenud 5 korda. 

Meeleheitele aetud inimesed sõna otseses mõttes vintsklevad, leidmaks vahendeid ellujäämiseks. Rohkem kui 384 000 inimesel on sissetulekud alla toimetulekumiinimumi. Üle poolte inimestest on vaesed, iga kolmas väga vaene. Moskvas ei kujutata endale meie olukorra dramaatilisust ettegi. Mõnede Moskva inimeste poolt on kõlanud mõte, et meie väike ja vilets vabariik ei paku materiaalsest seisukohast föderaalsele keskusele lihtsalt huvi. Kõik on juba laiali jagatud. Viimane mis on veel pooleli, see on omandi ja bisnessi kuritegelik ümberjagamine, mida praegu Joškar-Ola ja Volžski linnas võime jälgida. 

Kriminaalsele elemendile on omane sisseimbumine võimustruktuuridesse. Kas mitte sellepärast meie vabariigi võimud—kogu praeguse rahaliste vahendite puudumise juures—ei paisanud kuritegelikke rahasid rahva suus “Kremli müüriks” nimetatud valitsuse maja juurde kerkiva müüri ehitamiseks? Kuid taraga ei saa probleeme kinni müürida, nad kerkivad igast tarast ja müürist kõrgemale. 

Me tahame, ja mis peamine, oskame töötada, antagu vaid selleks võimalused. President Putin ütleb õigesti, et regioonid peavad üle saama sellest mentaliteedist, et kuidas keskvõimult paremini raha välja tingida. Aeg on meil endil mõelda vabariigi heaolu peale, teenida vahendeid, aga mitte oodata ja kes ja millal raha annab. Juhi stiil, kes hoopleb sellega, kuidas ta oskab Moskvalt raha välja pumbata ja jalaga ametnike kabinetiuksi avada, pole samast lahtrist. 

Meie tegusad, haritud, töövõimelised inimesed on juba ammu sõitnud elatist teenima vabariigist välja. Isegi lüpsjad töötavad Tatarstanis ja Tšuvaššias. Aga neil, kes kohale on jäänud, lihtsalt ei lasta tööd teha. Igaüks, kel on asjad hakkanud laabuma ja äri hakkab edenema, muutub märklauaks. Meile ei taha tulla investorid, väga vähesed on julgenud oma raha meie vabariiki paigutada. 

Marimaal toimuv ei allu tervele mõistusele, vaid kujutab endast mingit saatanliku orgiat. Kui tulevikus tagasi mõtleme, hakkab meil kõigil häbi selle pärast, mida lubasime teha meie kunagise õitsva, praeguseks hävitatud vabariigiga.  Häbi oma laste ees. Mida on meil päranduseks jätta peale tuha: mari lastele, vene lastele, ja teistele?

Nina Maksimova