Udmurte võimu juurde ei lasta

06.12.2005

Iževskis leitakse, et Venemaa on natsionalismihirmust haige

Udmurdi teadlaste meelest on udmurdid kaotanud oma poliitilised positsioonid tänu väljamõeldud igivanadele separatismisüüdistustele.

Mure udmurtide poliitiliste õiguste pärast süvenes oktoobrikuus toimunud Iževski (Ižkari) linnaduuma valimiste järel, mille tulemusena ei ole duumas mitte ühtegi udmurdi rahvusest saadikut, kuigi vabariigi statistikaameti andmetel moodustavad udmurdid Iževski elanikest 16%. 

Udmurdimaa Riiginõukogu spiiker Igor Semjonov kommenteeris seda nii: ”Kandidaatide hulgas oli põlisrahva esindajaid 9, kuid mitte ühtegi neist ei valitud. Lihtsalt juhtus nii, et nende hulgas ei olnud autoriteetseid, tuntud inimesi.” Ajalehe küsimusele, et kas siis Riiginõukogu tegeleb esindusorganite jaoks rahvusliku kaadri ettevalmistamisega, oli vastuseks: “Sellega me praegu ei tegele. Kes saab, see lööb ise läbi.”

Seesama küsimus - et miks viimastel aastatel on Udmurdimaa võimuorganitest udmurdid pea täielikult kadunud - tõuseb ikka ja jälle päevakorda udmurdi rahvusliku assotsiatsiooni “Udmurt Keneš” kongressidel. Kuid debatist kaugemale asi pole jõudnud. Üks selle formaalseid põhjuseid on Venemaa uut tüüpi seadustes. Kui Nõukogude Liidu ajal oli seadusega ette nähtud, et autonoomsetes vabariikides peavad põlisrahvused olema võimuorganites esindatud, siis nüüdse konstitutsiooni järgi rahvused, samuti töökollektiivid, enam võimu kandjaks ei ole. Selle tulemusena on üheks esimeseks kannatajaks olnud just soome-ugri rahvad, sealhulgas udmurdid.

“Vaadake vaid ringi”, ütleb Venemaa Teaduste Akadeemia Uraali osakonna Udmurdimaa Ajaloo, Keele ja Kirjanduse Instituudi direktor Kuzma Kulikov. “Kõige tuntumad udmurdid kuuluvad vanasse põlvkonda, olles nõukogude aja lapsed. Aga praegu pole meil vanadel poliitikasse mõtet minnagi, sinna peaksid minema noored. Aga kus on noored tugevad udmurdi poliitikud, rikkad ärimehed, kes suudaksid maksta valimiskampaania kulusid? Pole.”

Aeg-ajalt kerkib Udmurdimaal ikka ja jälle natsionalismiteema. Stalini ajal fabritseeriti nn SOFINI kohtuasi, kui tegeldi justkui eksisteeriva põrandaaluse organisatsiooniga, mille eesmärgiks olevat Udmurdimaa lahkulöömine Venemaast ja liitumine… Soomega. Selle protsessiga seoses hukati palju udmurte. Ka tänapäeval, nii kurb kui see ka ei ole, liigitatakse rahvuse ja tema kultuuri arenguga seotud küsimused natsionalismikategooriasse. Kuzam Kulikov on seda kogenud oma nahal. Ta pidas pikki lahinguid ametnikega, et saada lakkamatust ehitustööst vabaks udmurdi keskaegne arheoloogiline mälestis Idnakar ning sellele saavutada sellele ajaloo- ja kultuurimälestise staatus. Sellest ajast peale on Kulikovil kahtlase inimese pitser. “Kõikide valimiste eel, olgu see Udmurdimaa Riiginõukogusse, Venemaa Riigiduumasse või kuhu iganes, ilmuvad mingites ajalehtedes minu kohta “paljastavad” artiklid. Iga kord. Nad kardavad, et äkki ma osalen valimistel. Kardavad sellepärast, et udmurdid usaldavad mind.”

Professor ütleb, et Venemaa on natsionalismihirmust haige. Siin mängib oma osa ka Tšetšeenia sündroom. Selle asemel, et põlisrahvastele toetuda, lastakse rahvahulkadesse ringlema separatismiteemalised hirmujutud. Kes udmurte tunneb, teab, et nende kohta see ei sobi. 

Ajalooliselt on kujunenud nii, et udmurdid elasid külades ja vene allikate andmetel olid väga töökad. Enne revolutsiooni elasid nad mitte küll rikkalt, kuid polnud ka vaesed. See jõukus tulenes raskest tööst mittemustmullavööndi viletsal pinnal. Nõukogude ajal siirdusid paljud udmurdid humanitaarsfääri, kus neil lasti tegutseda. Kuid tööstusesse ja majandusse nad ei läinud, ning kes sellega tegeles, sõitis vabariigist minema. Nõukogude-järgse privatiseerimise ajal ei olnud tehasedirektorite ja peainseneride hulgas ühtki udmurti. Nii juhtuski, et udmurdid jäid tühjade kätega. 

Selline Venemaa suuruselt teise soome-ugri rahvaga kujunenud olukord põhjustab varjatud rahulolematuse kasvu. Kui võim on rumal, võib juhtuda, et vabariik kaotatakse ära ja liidetakse mõne naaberregiooniga. Pole riiklust, pole ka probleemi. Kui võim on tark, arvab professor Kulikov, ehitab ta Venemaad kõigi seal elavate rahvaste abil, nii et rahvustele ei anta mitte ainult rahvalaulu laulmise võimalust, vaid lastakse neil ka osaleda poliitikas ja majanduses. 

Niina Pužanova,

Allikas: Nezavisimaja gazeta