"Mis superkeel see niisugune on, mida ametlikult üle teiste seatakse?"

19.11.2005

Augustis 1992 avaldati kõikides Mari vabariiklikes ajalehtedes Marimaa keeleseaduse projekt, nimetusega "Keeltest Mari Eli Vabariigis". Sellest ajast alates pole lakanud vaidlused keelte staatuse üle. Mille üle siis vaieldakse? Vaieldakse vene keele ja mari keelte staatuse üle, ja põhiliselt nende sõnastuste üle, mis seaduseprojekti erinevates artiklites on kasutatud. Erilist tähelepanu on seejuures äratanud sissejuhatus, 1. artikkel ja see, kas venelased peaksid mari keelt oskama - viimane küsimus on mitmete ühiskonnakihtide jaoks oluline.

Vene keele staatuse määratlemisel on peaaegu kõikide endise NSV Liidu rahvaste keeleseadustes fikseeritud kaks asja:
1) vene keel on antud vabariigi ametlikuks (riigi-) keeleks;
2) vene keel on rahvaste (rahvuste-)vahelise suhtlemise keel.

Esimese määratluse kohta võib öelda:

Keeleseaduse sissejuhatuses või esimeses artiklis ei ole mingit vajadust uuesti kirja panna - aga paljudel endise NSV Liidu rahvastel on see niimoodi kirjutatud - et vene keel on antud vabariigi riigikeeleks, sest föderaalseaduses "Keeltest Vene Föderatsioonis" on vene keel juba riigikeelena fikseeritud. Kui kõnesolev vabariik, näiteks Marimaa, Udmurtia, Mordva, Komi või muu on Venemaa osa ja Venemaa seaduses on vene keel fikseeritud, milleks siis seda vabariiklikes keeleseadustes veelkord dubleerida? Piisaks kui lühidalt seda meenutada, umbes järgmises sõnastuses: "(Kõnesolev ) vabariik on Venemaa osa, seega on vene keel riigikeeleks". Ja seda tuleks öelda just niipidi, et kõigepealt määratelda põlisrahvuse keel ja alles seejärel vene keel. See kuidas vabariigi keeleseadus, mis järjekorras ja milliste sõnadega keeltest räägib, võib mingil hetkel omandada olulise poliitilise tähenduse. Ainult esimesel pilgul võib tunduda, et kõik on iseenesestmõistetav. 

Teise määratluse kohta:

Sõnad "Vene keel on rahvaste (rahvuste-)vahelise suhtlemise keel" kuuluvad stalinliku stagnatsiooni terminoloogia ajastusse ja pole ametlikus dokumendis korrektsed. Need tuleks kõrvaldada, ja seda kahel põhjusel: 

(1) Kui keeleseadus on seaduse jõuga, siis tuleb ta seaduse keeles sõnastada. Mis superkeel see niisugune on, mida ametlikult (!) üle teiste seatakse? Anda keeleseaduses ühele keelele mingid superõigused? Millise maa keeleseadus ütleb: "Inglise keel on rahvastevahelise suhtlemise keel?" 

Tõepoolest, inimeste reaalses suhtlemises kasutatakse inglise ja vene keelt suhtlemisvahendina, kuid seda ei tohi fikseerida seadusena, muidu (2) muutuvad vabariikide rahvuskeeled mittetäisväärtuslikeks, teise sordi keelteks. Mitte üheski rahvusvahelises lepingus, deklaratsioonis ega dokumendis ei ole ega saagi olla selliseid sõnu, et "Antud keel on määratud rahvastevahelise suhtlemise keeleks".

Järgmiseks delikaatseks ja valusaks probleemiks on küsimus, millisel määral peaksid venelased vabariigi rahvuskeelt oskama. Siin on asi keeruline ja sõltub põhiosas konkreetse vabariigi ühiskondlikust ja poliitilisest olukorrast. 

Viimane ja üldine märkus selle teema kohta:

Keeleseaduse koostamisest peab osa võtma grupp teadlasi, kelle eruditsioon, üldine kultuuritase ja professionaalne pädevus peavad olema kõrgeimal tasemel. Üldiselt on meie hädad tingitud just selliste inimeste puudumisest. Nad peaksid olema kursis rahvusvaheliste dokumentidega, eriti neid mis puudutavad inimõigusi ja rahvaste õigusi. 

Kuidas said Soome saamid, kuigi neid on vaid 5000, oma keelele ametliku staatuse? Seadus fikseerib, et saami keelt kasutatakse kohtuistungitel, riigi- ja munitsipaalasutustes soome ja rootsi keele kõrval riigikeelena. Nagu selgitas üks "Helsingin Sanomates" ilmunud artikkel, põhineb saami keele kui riigikeele seadus järgmistel rahvusvahelistel dokumentidel: International Covenant on Civil and Political Rights (Rahvusvaheline Kodaniku- ja Poliitiliste Õiguste Pakt) ning European Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms (Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse konventsioon). 

Ajalugu kujunes nii, et maridel on kaks kirjakeelt. Niidumarid ei taha keeleseaduses fikseerida "mari keeled" mitmuse vormis, mäemarid pole jälle nõus ainsusega. Sõnastus võiks ju olla selline: "Riigikeeleks on mari (niidu- ja mäemari) keel". Vaidlused johtuvad kahest asjast: esiteks inimesed ei tunne rahvusvahelisi dokumente, teiseks, niidumarid ei oska (ja mis veel hullem, ei tahagi osata) mäemari keelt. Teisisõnul, probleemi sisuks on ülalmainitu: professionaalse pädevuse ja üldine kultuuritaseme ebapiisavus. Olen kindel, et vaidlused keelte - niidu- ja mäemari - staatuse üle jõuavad lõpuks lahenduseni, muidu ei saa parandada maride sotsiaalset staatust oma vabariigis. 

Lõpetuseks:

Ei pea paika ei teoreetiliselt ega poliitiliselt väited:
1. Kui on üks mari rahvas, siis peab olema ka üks keel;
2. Ühine kirjakeel aitab rahval ellu jääda.

Esiteks pole meil "rahva" kohta peale stalinliku määratluse ühtegi paremat. Teiseks tooks mäemari keele staatuse - võib öelda ka mäemari kirjakeele staatuse - väljajätmine endaga juba lähiajal kaasa mäemaride kultuuri ja keele hääbumise ja kiirendaks assimilatsiooniprotsessi.

Lidia Vassikova,