"Ei poliitilisele terrorile Marimaal!"

14.02.2005

Kirjutab endine Mari ANSV KGB 5. osakonna ülem:

Jälgin varjamatu ärevusega olukorra arengut oma koduvabariigis, kus föderaalvõimude mahitusel, teatud juhtudel ka otsesel toetusel on hakanud valitsema president Markelovi kehtestatud poliitilise terrori atmosfäär, mis mõnede parameetrite järgi sarnaneb Pinocheti ja teiste kaasaegsete diktaatorite omale.

Viimane sündmus, 4. veebruaril päeval kell 11 Joškar-Ola kesklinnas toimunud rünnak Vladimir Kozlovile ja tema jõhker läbipeksmine on järjekordseks tõendiks poliitiliste oponentide füüsilise hirmutamise ja kõrvaldamise ohjeldamatust praktikast. V. Kozlov on ülevenemaalise mari liikumise juht, rahvusvahelise soomeugri rahvaste konsultatiivkomitee liige ja ajakirja Kudo+Kodu peatoimetaja.

Vladimir Kozlov ja kogu kohalik opositsioon on nagu kont Markelovi kõris, takistades teda oma võimu vabariigi juhina lõplikult kinnistamast, mida ta hiljutise täidesaatva võimu reformi seadusega üritab saavutada. Nähes, et võit pole veel käega katsuda, on Markelovi administratsioon kõigile administratiivsetele ressurssidele ja muudele vahenditele vaatamata järkjärgult liikumas Pyrrhose hulljulguse ja sellega kaasneva agoonia seisundisse, mis muutub omaseks ka kõigile neile, keda käesolev režiim on enda najal nuumanud.

Seetõttu on V. Kozlovi elu ja tervise kallale kippumine selgeks kättemaksuks promarkelovlike sabarakkude poolt tema põhimõttekindla ja aktiivse positsiooni eest mari rahva huvide kaitsel; kättemaksuks ereda ja olukorda paljastava ettekande eest IV ülemaailmsel soome-ugri rahvaste kongressil; kättemaksuks V. Putini poole pöördumise eest; selle eest, et ta on rahvusvahelistele organisatsioonidele valgustanud Mari Elis toimuvat majanduslikku ja poliitilist katastroofi ja mari rahva erakorralise vabariikliku kongressi laialiajamist OMON-i poolt, mis väljendas umbusaldust Markelovi teiseks ametiajaks tagasivalimise vastu.

Mõnitamise tipuks oli see, et ei Kozlovi, ülevenemaalise rahvusliku liikumise juhti, ega ka A. Tanõginit, maausuliste maride kõrgeimat preestrit, mitte ainult et ei kutsutud oma koduvabariigi presidendi sissevannutamisele, vaid arreteeriti miilitsa poolt lühikeseks ajaks koos ähvardusega anda nad piketi organiseerimise eest kohtusse.

Tuleb märkida, et Markelovi presidendiaja jooksul on vabariigis toimunud terve rida ajakirjanike, ühiskonnategelaste ja inimõiguslaste tapmisi ja peksmisi nende kriitika eest presidendi aadressil, kes ise varem töötas seaduse kaitsel, prokuratuuri uurijana (!).

21. novembril 2001 mõrvati Joškar-Ola kesklinnas pimeduse varjus ajalehe Добрые соседи (Head naabrid) peatoimetaja asetäitja Aleksander Babaikin. Mõni aeg hiljem tabas sama saatus kirjastuse Periodika Mari El osakonnajuhataja asetäitjat Leonid Plotnikovi ja rajoonilehe ajakirjanikku Aleksei Bahtinit.

12. märtsi õhtul 2002 rünnati presidendi käsilaste poolt ka ajalehe Head naabrid peatoimetajat Vladimir Maltsevit, kes sai raskeid kehavigastusi. Kaks päeva hiljem valasid tundmatud bensiiniga üle tema korteriukse ja panid korteri põlema. 14. augustil 2004 hävitati Head naabrid kaastöötaja, ühiskonnategelase Valentin Matvejevi korter.

4. novembril 2004 tungisid relvastatud maskides inimesed kriminaaljuurdluse ettekäändel inimõigusorganisatsiooni „Inimene ja seadus“ kaastöötaja korterisse. Samal 2004. aasta sügisel õiendati füüsiliselt arveid ajakirjanik Vitali Igitoviga, keda L. Markelov 1999. aastal toimund eravestluses minuga nimetas oma põhiliseks "solvajaks" ajalehes Mariiskaja Pravda; tol ajal vihkas Markelov seda ajalehte.

7. jaanuaril 2005 ründasid kurjategijad Raadio Vaba Euroopa korrespondenti Jelena Rogatšovat. Selliste rünnakute sagedus ja nende meetodid on seotud eelmise aasta presidendikampaaniaga, mis lubab rääkida nende süstemaatilisusest ja planeeritusest, seda enam, et valimiste lähenedes kasvas ka rünnakute intensiivsus.

Need näited on ainult väike osa „sobimatute“ inimeste hirmutamise ja kõrvaldamise reast. Siia juurde tuleb kindlasti lisada mari rahvusliku liikumise endise juhi Viktor Nikolajevi kolmekordne peksmine: tal oli julgust teatada oma soovist kandideerida Mari Eli 2004. aasta presidendivalimistel. Nikolajev ei kannatanud enam tagakiusamist välja ning oli sunnitud koduvabariigist ära kolima.

Niisiis, kõik ülalnimetatud teod, mille eesmärgiks on olnud takistada ajakirjanduslikku ja ühiskondlikku tegevust ning inimeste konstitutsioonilist õigust olla valitud Vene Föderatsiooni võimuorganitesse, kvalifitseeruvad poliitilise terrorina. Seejuures on oluline märkida ka seda, et mitte ükski kurjategija ei ole ei tabatud ega karistatud, mis annab tunnistust kas vabariigi õiguskaitseorganite ükskõiksest suhtumisest poliitiliselt ohtlikku olukorda, nende operatiivtöö madalast tasemest või siis kokkuleppest rünnakute teostajatega, mille kohta muide on palju fakte hiljuti ilmunud raamatus Марий Эл: республика, которой нет? (Mari El: vabariik, mida ei ole?).

Nende hulgas, kes üht või teist viisi tegutsevad kattevarjuna Markelovi destruktiivsele tegevusele, on esimeses järjekorras nn. „varjaagid“ , Mari Eli esindajad Vene Föderatsiooni Föderaalkogus: A. Toršin, N. Dementjeva, Riigiduuma saadik V. Komissarov (kes muide pole ei rohkem ega vähem kui informatsioonipoliitika komitee esimees, mille ülesanne on kaitsta ajakirjanduse, sh. sõltumatu ajakirjanduse huve), samuti S. Žitinkin, ühiskondlike ja usuliste ühenduste komitee esimehe asetäitja.

Viimane pole oma 5-aastase Riigiduuma saadikutegevuse jooksul leidnud aega kohtuda Moskva maride organisatsiooni esindajatega, seda vaatamata korduvatele kutsetele.

Teisiti kui künismina ei saa vaadata ka Mari Eli presidendi administratsiooni juhi D. Frolovi avaldust, kes nimetas Markelovi lähikondlaste arvatavat seotust rünnakuga Kozlovile „inimlikuks rumaluseks ja liialdatud enesehinnanguks“. Samal ajal keeldub ta -- kõrge ametnik—faktiliselt vastamast küsimusele „Kuidas on see kõik saanud võimalikuks?“ See suhtumine ei tekita mitte ainult hämmastust, vaid ka õigustatud kahtlust : ehk rahvas ei eksigi, kui ütleb et varga peas põleb müts?

Nende hulgas, kes suure hoolitsusega Markelovi režiimi toetavad, on eriline koht Kremli „asemikul“ Volga ääres S. Kirijenkol. Kirijenko pesi Markelovi puhtaks LDPR-i (Žirinovski partei) minevikust ja esitles teda mari rahvale kui peaaegu nagu Vabastajat Kristust, mis sellest et õigeusklik ideoloogia Markelovile sugugi meelepärane ei ole. Kes muu kui Kirijenko esitas Markelovi „väljapaistvate teenete eest“ rahvustevaheliste suhete arendamisel autasustamiseks Rahvaste Sõpruse ordeniga , ja seda otse presidendivalimiste päeval 19. detsembril 2004. See pidi opositsioonile näitama—jääge vait, nüüd ja igavesti! Kas peaksime pärast seda lootma, et põlisrahva kannatusi ja kaeblemist Moskvas võidakse kuulda?

Samal ajal kui Kirijenko on end ümbritsenud endiste komsomoliaktivistidega nagu I. Tatarinova (Mari Eli presidendi administratsiooni föderaalinspektor), on ta ise üldise õigluse ideed ammu reetnud ja ümber sündinud tänapäeva Venemaa suurkapitali üheks põhiapologeediks. Mis puutub Tatarinovasse, siis pikkadest vestlustest temaga Tallinnas soome-ugri kongressil sai mulle selgeks, et tema roll on dekoratiivne ning ta ei suuda Markelovi meeskonda hoida läbimõtlematutest tegudest, seltskonda mida iseloomustab läbitungimatu intellektuaalne primitivism, mis väljendub erilises ülbuses. Neile inimestele ei pakkunud nõukogulik saatus võimalust omandada täisväärtuslikku poliitilist kultuuri.

Siiski tuleb Mari Eli olukorda analüüsides olla aus. Kohaliku opositsiooni poolse vaieldamatu vastupanu kasvamise juures elab suur osa inimesi pidevas psühholoogilises pinges, kartes enda ja lähedaste elu pärast. Seda süvendab hirm olla töölt poliitilistel motiividel vallandatud, mida teatud määral pidin kogema isegi mina, moskvalane.

Nagu teada, antakse Mari Elis igal aastal ametlikult välja juubelite, tähtpäevade ja sündmuste kalender. Seose minu eelseisva 65-aastase sünnipäevaga tunti alguses huvi ka minu isiku vastu, kuna olen olnud Mari ANSV Ülemnõukogu saadik, esimene vabariigi täievoliline esindaja Vene Föderatsiooni Presidendi juures, lisaks muu ühiskondlik tegevus. Kuid kui asi jõudis brošüüri kirjastamiseni, oli mu nimi maha tõmmatud, märkusega „poliitilistel motiividel“. Kas aimasin 20 aastat tagasi KGB 5. osakonna ülemana, kutsutud võitlema vaenlase diversioonide vastu, et muutun ise ühel hetkel poliitiliseks vastaseks?

Surve teisitimõtlejate vastu vabariigis avaldub nii ulatuses kui sügavuses. Sellest annab tunnistust viimane uudis Internetis rubriigi all „Mari presidendi lähikondlaste surve viis naise hauda“. Informatsioon kõlas nii:

„5. veebruaril viidi insuldiga haiglasse ja suri mõne tunni pärast Ludmilla Viktorovna Borissova, kes juhtis edukalt üht Novo-Torjali rajooni kolhoosi.

Üleeile kutsus rajooni juhtkond Markelovi nõudmisel ja presidendi administratsiooni juhi Dmitri Frolovi survel kokku koosoleku, mille eesmärgiks oli Borissova töölt vallandada.

Tema süü öeldi koosolekul välja otse: osalemine ühe opositsioonilise kandidaadi staabi töös presidendivalimistel. Koosolekul mõnitasid “Halli maja” (MU: valitsuse hoone) ametnikud naist nii, et see lõppes insuldi ja surmaga“.

Nõiajahi käigus vallandati hiljuti ajalehe „Joškar-Ola“ peatoimetaja V. Ležanin, kes presidendivalimiste ajal oli Markelovi vastasleeris. Talle saabuvad pidevalt telefonis ka ähvarduskõned.

Opositsioonilise pressi kohta saab öelda, et režiim püüab sõltumatut ajakirjandust vaikima sundida, mis regiooni juhtide korporatiivsete kokkulepete tulemusena peavad otsima ilmumisvõimalusi üha kaugemal vabariigist. Esimesena keelas neil ilmumise Tšuvaššia. Siis järgisid eeskuju Mordva, Tatarstan, Kirovi oblast. Föderatsiooninõukogu liikme A. Toršini ja Riigiduuma saadiku V. Komissarovi abil õnnestus Markelovil blokeerida ka informatsioon föderaalsetes interneti-väljaannetes. See võimaldas tal paremini asuda poliitiliste vastaste tagakiusamise kallale.

Selline on karm tõde orjaikkest paljukannatanud rahva kaelal. Mis ootab meid ees? Mulle isiklikult näib, et tõeline võitlus inimõiguste eest on alles algamas.
 

Наступает людское прозренье, Наконец-то, мы поняли власть, От которой и лжи, и презренья Натерпелись мы досыта, всласть. Кто мы есть, сыновья Марий Эла?! Есть ли дух, чтоб подняться с колен?! Есть ли в гордых сердцах сила, вера Обуздать предначертанный тлен?! Верю я, что пришло это время, Время вместе собраться в кулак, Чтобы сбросить маркелово бремя Навсегда в исторический мрак!

ligikaudne vaba tõlge: Jõuab kätte mõistmine, lõpuks oleme võimust aru saanud, mille valesid ja põlgust oleme küllastumiseni pidanud taluma. Kes oleme, Mari Eli lapsed? Kas on vaimu meis et tõusta põlvedelt? Kas on uhkeis südameis jõudu ja usku, et taltsutada ettemääratud kõdu? Usun et on tulnud aeg koos koonduda rusikaks ja heita markelovlik koorem igaveseks ajaloo pimedusse.

Lõpetuseks ütlen, et oma tšekistidest kolleegide soovitusel saatsin paki Mari Eli olukorra materjalidega Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse direktorile N. P. Patruševile. Loodan, et informatsioon meie vabariigi plahvatusohtlikust olukorrast jõuab president V. Putinini.

P.S. Lugesin just äsja internetist, et „väärikate majanduslike tingimuste loomise eest ajakirjanikele“ on Mari Eli president saanud üheks Literaturnaja Rossija konkursi nominendiks.

Kui selle ajalehe toimetus ainult teaks, kuidas Mari Elis ajakirjanikega arveid õiendatakse! Kui nad ainult teaksid, kuidas Valentin Kolumbi nimelist muuseumi, mille juubel tuleb k.a. aprillikuu lõpus, tahetakse praegusest majast välja ajada!

Kui Literaturnaja Rossija toimetus vaid teaks, et vabariigi võimud ei ole andnud mitte ühtegi kopikat „rahvatribuuni“ poeet Kolumbi 6-köitelise teoste kogu väljaandmiseks! Põhjuseks jällegi see, et muuseumi juhib põlualune Vladimir Kozlov, Kolumbi kirjandusliku pärandiga tegeleva kollektiivi juht, inimene, kes kogu oma jõu on andnud mari rahva teenimiseks. 

Juri Jerofejev

Allikas: Soome-ugri rahvaste infokeskus Venemaal