Sotsiaalpoliitilisest olukorrast Mari El'is
18.01.05
Olukorda
Mari Elis võiks lühidalt iseloomustada kui "doteeritavat totalitarismi".
Kõik Mari Eli vabariigi sotsiaalpoliitilised probleemid on rohkem või
vähem seotud elanikkonna majandusliku vabaduse puudumise probleemiga, mis
süveneb iga aastaga. Piisab kui öelda, et mõnede viimaste aastate jooksul on keskmine rahaline sissetulek inimese kohta moodustanud ligikaudu 2/3 "tarbija ostukorvist", s.t. valdav osa elanikkonnast orienteerub ainult ellujäämisele, kuid mitte millegi arendamisele või ja isegi mitte kriisist väljumisele.
Majandusvabaduse puudumine on mõneti väiksem probleem Joškar-Olas, kus
elavad põhiliselt venelased, ja äärmiselt terav maapiirkondades, kus elavad
põhiliselt marid.
Nimetades asju õigete nimedega, tuleb öelda, et mari küla on juba
palju aastaid sotsiaalse allakäigu olukorras. Õitseb, ja seejuures
administratsiooni aktiivsel mahitusel, ülalpeetava mentaliteet tööjõulises
eas inimeste hulgas. Tavalised on juhused, kus töötud keelduvad pakutud
töökohta vastu võtmast, sest palk oleks töötu abirahast vaid mõnisada rubla
suurem. Kiires tempos kasvab alkoholitarbimisega seotud surmajuhtumite
arv. Maride enesetappude arv on Vene Föderatsiooni Euroopa-osa kõrgeim.
Mari küla on poliitiliselt inertne ja pigem võimudele kuulekas kui opositsiooniline.
Põhjus on lihtne - ülisuur sõltuvus vabariigi eelarve armuandidest. Mari
Eli vabariigi presidendil on reaalne võim vahetada kergelt ja ilma igasuguste
tagajärgedeta ükskõik millist administratiivstruktuuri kohalikku juhti.
Piisab kui vabariigi finantsministeerium hoiab paar kuud raha kinni ja
ei lase sellel rajooni eelarvesse laekuda, kui tõrksaimgi kohalik juht
on sunnitud valima, kas astuda vabatahtlikult tagasi või vanduda truudust
president Markelovile, muidu rebitaks ta kohapeal vihaste inimeste poolt
tükkideks. On kujundatud oma olemuselt feodaalne majanduslik sõltuvus,
mis domineerib nii omavalitsusi kui äritegevust.
Vabariik ise katab oma kuludest vaid 30%, sest pole püstitatudki
mingit eesmärki elavdada majandust ja suurendada maksubaasi. Vabariigi
juhtkond tegeleb pigem isiklike tulude suurendamisega, kasutades selleks
omandi ümberjaotamist, ettevõtete tellitud pankrotte ja totaalset kontrolli
vabariigi õiguskaitseorganite üle (eriti siseministeerium ja prokuratuur).
Eraldi prioriteediks on Markelovile kujunenud föderaalvõimu ees imiteerida
sotsiaalprobleemide, töötuse, korruptsiooni, madala elatustaseme ja sotsiaalsete
pingete täielikku puudumist vabariigis. Koostöös kuritegelike grupeeringutega
(eriti nn. "Tarhanovi grupeering") teevad võimud hiigelpingutusi selleks,
et vältida informatsiooni levikut väljapoole vabariigi piire, eriti Moskvasse
ja massiteabevahenditesse.
Kõik kolm opositsioonilist ajalehte on väikses tiraažiga ja trükitakse
väljaspool vabariiki, põrkudes pidevalt levitamis-, ruumi- ja kohtuprobleemidega.
Peab märkima, et Markelovil kui endisel uurijal on refleks viivitamatult
alustada kohtuasju kõige vastu, mis julgeb end natukenegi tema tahte vastu
liigutada. Algatatud kohtuasjade arv on lausa rabav. On teada ka, et sõjaväeteenistuse
ajal täheldasid psühhaatrid Markelovil skisofreenilisi jooni koos jälitusmaania
ja suurushullustusega.
Kohalike arenguprotsesside informatsioonilist suletust, opositsiooni
tagakiusamise karistamatust ja massilist valimistulemuste võltsimist soodustab
ka see asjaolu, et vabariigis pole ümbertöötluseks tulusaid loodusvarasid
ja praeguse poliitilise režiimi juures ei paku Mari El huvi tõsistele välisinvestoritele,
suures osas "tänu" 15-20%-lisele osale investeeringust, mis Markelov ettemaksuna
iseendale nõuab. Ja kohtade peal lämmatab kohalik administratsioon kiiresti
kõik ettevõtjad, kes natukenegi ilmutavad huvi investeerida poliitilistesse
protsessidesse.
Ülalpeetava mentaliteediga elanike kihtide jaoks on Markelov eelkõige
president, kelle all "vähenes pensionide ja toetuste kättesaamata jäämine";
muu neid ei huvita. Ei korruptsioon, ei kodanikuõiguste rikkumine, ei Markelovi
kultus massiteabevahendites, mis meenutab hilist Brežnevi aega. See et
need positiivsed nähtused pole üldse vabariikliku tasandi teene, vaid tulenevad
energiaallikate kõrgetest eksporthindadest ja föderaaleelarve profitsiidist,
on elanikkonna enamusele lihtsalt teadmata.
Rahutust tekitab varem üsna tolerantses vabariigis ilmnev rahvustevaheliste
pingete kasv. Viimase aja sündmustest peab nimetama 23.
detsembri mari rahva kongressi keelustamist Markelovi poolt ja vastasseisu
mari kultuuriintelligentsiga.
Sellises olukorras pole mõtet oodata mingeid muutusi kodanikuühiskonna
arenemise või efektiivsete äriprojektide suunas. Kui praegused tendentsid
lähiajal ei muutu, saab Mari Elist varsti reservaat, mis on 100% föderaalvõimude
ülal pidada, koht kus elavad valdavalt pensionärid ja invaliidid, kes on
kuritegelike võimude ees kaitsetud. Sest esimesel võimalusel lahkuvad tegutsemisvõimelised
ja aktiivsemad inimesed teistesse, elamiskõlblikemasse Venemaa piirkondadesse.
Igor Oleinik
Arengustrateegia ja Rahvusliku julgeoleku instituudi direktor.
© Copyright Mari.Uver@mail.ee
|