Kodu / Ühiskond ja poliitika / Poliitika

Sotsiaalpoliitilisest olukorrast Mari El'is
18.01.05

Kebak-Sola mari küla. 2004 a. suvelOlukorda Mari Elis võiks lühidalt iseloomustada kui "doteeritavat totalitarismi".

Kõik Mari Eli vabariigi sotsiaalpoliitilised probleemid on rohkem või vähem seotud elanikkonna majandusliku vabaduse puudumise probleemiga, mis süveneb iga aastaga. Piisab kui öelda, et mõnede viimaste aastate jooksul on keskmine rahaline sissetulek inimese kohta moodustanud ligikaudu 2/3 "tarbija ostukorvist", s.t. valdav osa elanikkonnast orienteerub ainult ellujäämisele, kuid mitte millegi arendamisele või ja isegi mitte kriisist väljumisele.

Majandusvabaduse puudumine on mõneti väiksem probleem Joškar-Olas, kus elavad põhiliselt venelased, ja äärmiselt terav maapiirkondades, kus elavad põhiliselt marid. 

Nimetades asju õigete nimedega, tuleb öelda, et mari küla on juba palju aastaid sotsiaalse allakäigu olukorras. Õitseb, ja seejuures administratsiooni aktiivsel mahitusel, ülalpeetava mentaliteet tööjõulises eas inimeste hulgas. Tavalised on juhused, kus töötud keelduvad pakutud töökohta vastu võtmast, sest palk oleks töötu abirahast vaid mõnisada rubla suurem. Kiires tempos kasvab alkoholitarbimisega seotud surmajuhtumite arv. Maride enesetappude arv on Vene Föderatsiooni Euroopa-osa kõrgeim.

Mari küla on poliitiliselt inertne ja pigem võimudele kuulekas kui opositsiooniline. Põhjus on lihtne - ülisuur sõltuvus vabariigi eelarve armuandidest. Mari Eli vabariigi presidendil on reaalne võim vahetada kergelt ja ilma igasuguste tagajärgedeta ükskõik millist administratiivstruktuuri kohalikku juhti. Piisab kui vabariigi finantsministeerium hoiab paar kuud raha kinni ja ei lase sellel rajooni eelarvesse laekuda, kui tõrksaimgi kohalik juht on sunnitud valima, kas astuda vabatahtlikult tagasi või vanduda truudust president Markelovile, muidu rebitaks ta kohapeal vihaste inimeste poolt tükkideks. On kujundatud oma olemuselt feodaalne majanduslik sõltuvus, mis domineerib nii omavalitsusi kui äritegevust. 

Vabariik ise katab oma kuludest vaid 30%, sest pole püstitatudki mingit eesmärki elavdada majandust ja suurendada maksubaasi. Vabariigi juhtkond tegeleb pigem isiklike tulude suurendamisega, kasutades selleks omandi ümberjaotamist, ettevõtete tellitud pankrotte ja totaalset kontrolli vabariigi õiguskaitseorganite üle (eriti siseministeerium ja prokuratuur).

Eraldi prioriteediks on Markelovile kujunenud föderaalvõimu ees imiteerida sotsiaalprobleemide, töötuse, korruptsiooni, madala elatustaseme ja sotsiaalsete pingete täielikku puudumist vabariigis. Koostöös kuritegelike grupeeringutega (eriti nn. "Tarhanovi grupeering") teevad võimud hiigelpingutusi selleks, et vältida informatsiooni levikut väljapoole vabariigi piire, eriti Moskvasse ja massiteabevahenditesse.

Kõik kolm opositsioonilist ajalehte on väikses tiraažiga ja trükitakse väljaspool vabariiki, põrkudes pidevalt levitamis-, ruumi- ja kohtuprobleemidega. Peab märkima, et Markelovil kui endisel uurijal on refleks viivitamatult alustada kohtuasju kõige vastu, mis julgeb end natukenegi tema tahte vastu liigutada. Algatatud kohtuasjade arv on lausa rabav. On teada ka, et sõjaväeteenistuse ajal täheldasid psühhaatrid Markelovil skisofreenilisi jooni koos jälitusmaania ja suurushullustusega. 

Kohalike arenguprotsesside informatsioonilist suletust, opositsiooni tagakiusamise karistamatust ja massilist valimistulemuste võltsimist soodustab ka see asjaolu, et vabariigis pole ümbertöötluseks tulusaid loodusvarasid ja praeguse poliitilise režiimi juures ei paku Mari El huvi tõsistele välisinvestoritele, suures osas "tänu" 15-20%-lisele osale investeeringust, mis Markelov ettemaksuna iseendale nõuab. Ja kohtade peal lämmatab kohalik administratsioon kiiresti kõik ettevõtjad, kes natukenegi ilmutavad huvi investeerida poliitilistesse protsessidesse.

Ülalpeetava mentaliteediga elanike kihtide jaoks on Markelov eelkõige president, kelle all "vähenes pensionide ja toetuste kättesaamata jäämine"; muu neid ei huvita. Ei korruptsioon, ei kodanikuõiguste rikkumine, ei Markelovi kultus massiteabevahendites, mis meenutab hilist Brežnevi aega. See et need positiivsed nähtused pole üldse vabariikliku tasandi teene, vaid tulenevad energiaallikate kõrgetest eksporthindadest ja föderaaleelarve profitsiidist, on elanikkonna enamusele lihtsalt teadmata.

Rahutust tekitab varem üsna tolerantses vabariigis ilmnev rahvustevaheliste pingete kasv. Viimase aja sündmustest peab nimetama 23. detsembri mari rahva kongressi keelustamist Markelovi poolt ja vastasseisu mari kultuuriintelligentsiga.

Sellises olukorras pole mõtet oodata mingeid muutusi kodanikuühiskonna arenemise või efektiivsete äriprojektide suunas. Kui praegused tendentsid lähiajal ei muutu, saab Mari Elist varsti reservaat, mis on 100% föderaalvõimude ülal pidada, koht kus elavad valdavalt pensionärid ja invaliidid, kes on kuritegelike võimude ees kaitsetud. Sest esimesel võimalusel lahkuvad tegutsemisvõimelised ja aktiivsemad inimesed teistesse, elamiskõlblikemasse Venemaa piirkondadesse.

Igor Oleinik

Arengustrateegia ja Rahvusliku julgeoleku instituudi direktor.

© Copyright Mari.Uver@mail.ee
 

Kodu / Ühiskond ja poliitika / Poliitika

 
 
Š”Š°Š¹Ń‚ уŠæрŠ°Š²Š»ŃŠµŃ‚ся сŠøстŠµŠ¼Š¾Š¹ uCoz