Juri Jerofejevi avalik kiri Venemaa Peaprokuratuurile ja Siseministeeriumile Vladimir Kozlovi kohtuasjas

24.09.2005

Lugupeetavad,

Olen tänulik Teile nende vastuste eest, mis Volgaäärse Föderaalpiirkonna ametkondlikest struktuuridest on mulle tulnud, kuid olen siiski sunnitud uuesti Teie poole pöörduma, sest kriminaalasja N 0086 osas, mis on algatatud 8.02.2005 Joškar-Ola prokuratuuri poolt Venemaa kriminaalkoodeksi artikli 116 alusel ja mis on Joškar-Ola Siseasjade osakonna uurimisjaoskonna menetluses, on tekkinud tõsine mure, mis puudutab uurimise täielikkust, objektiivsust ja lõpuleviimise perspektiive. 

Oma eelmistes kirjades pöörasin ma tähelepanu õiguskaitseorganite töös esinevale hukatuslike tendentsile vähendada teatud liiki kuritegude ühiskonnaohtlikkuse astet. Nõukogude oludes oli selle põhjuseks soov varjata teisitimõtlejate tegevuse iseloomu ja ulatust ning demonstreerida Läänele vastupanuvõitlejate motiivide madalust. 

Venemaal, milles valitsevat demokraatiat kuulutatakse kogu maailmale, ergutab tänapäevane loogika õiguskaitseorganeid eemaldama kuritegevuse käsitlemisel selle poliitilisi ja ideoloogilisi komponente. See on kujukalt näha antud juhtumi ja eriti selle aluseks võetud Venemaa kriminaalkoodeksi artikli 116 näite põhjal, kuigi tegemist oli tegelikult atendaadiga ühiskonnategelasele, kelle staatus Vladimir Kozlovil, 2004. aasta kevadel mari rahva poolt valitud rahvusliku ühiskondliku liikumise Mari Nõukogu täitevkomitee esimehel, kahtlemata on.

Teiseks sai Vladimir Kozlov 2004. aasta augustis rahvusvahelise soome-ugri konsultatiivkomitee liikmeks. See institutsioon koordineerib soome-ugri rahvaste ühiskondlike organisatsioonide tegevust Venemaal ja teistes maades ning organiseerib ülemaailmseid sugulasrahvaste kongresse ja teisi rahvusvahelisi üritusi.

Kolmandaks on Vladimir Kozlov soomeugri ajalehe "Kudo+Kodu" ("Kodu+Kodukolle") peatoimetaja, mis on tuntud Ungaris, Soomes, Eestis ja teistes Euroopa maades, samuti aga Karjalas, Marimaal, Mordvas, Udmurtias, Komi Vabariigis ja mujal. 

V. Kozlovi ühiskondliku staatuse parimaks kinnituseks oli Venemaa ja rahvusvahelise avalikkuse reaktsioon sellele kallaletungile, atendaadi hukkamõist ja pöördumine Venemaa võimude poole kurjategijad üles leida ja karistada.  Sellele pöördumisele kirjutasid alla tuntud poliitikud, teadlased, kultuuritegelased, kunstnikud, kirjanikud, ajakirjanikud, rahvusvaheliste ja Venemaa ühiskondlike organisatsioonide ja noorteühenduste juhid. Praeguseks hetkeks on allakirjutanuid üle 10 000 inimese. 

Ma pean rõhutama, et kriminaalasi N 0086 algatati 4 päeva pärast kuritegu ja ainult tänu survele ühiskonna poolt, mis sai õigesti aru, et tegemist oli rünnakuga demokraatia vastu, kohalike võimude rünnakuga opositsiooni vastu, mille üks juhte Kozlov on, samuti kättemaksuga tema olukorda paljastavate ülesastumiste eest 2001-2005 esinduslikel Venemaa ja rahvusvahelistel foorumitel ja ajakirjanduses. 

Kuritegu pandi toime peale 2004. aasta detsembris toimunud presidendivalimisi, kui võitja pool tundis enda täielikku karistamatust ja hakkas vastastele kätte maksma, kasutades selleks kõige alatumaid, jesuiitlikumaid tehnoloogiaid. Eriti laialt kasutati hirmutamistaktikat, samuti opositsionääride massilisi vallandamisi töökohtadelt. Selle tõenduseks on Marimaa kodanike kirjutatud arvukad kaebused vabariiklikele ja föderaalsetele seadusandliku ja täidesaatva võimu organitele, Peaprokuratuurile ja erineva astme kohtutele.  

Peab märkima, et L. Markelovi presidendiaja jooksul on enim kannatada saanud opositsioonilised ajakirjanikud, kellest mõned on kaotanud elu.  

Kolm korda peksti julmalt läbi ka teine mari rahvusliku liikumise juht, Viktor Nikolajev, kelle süü oli selles, et ta liiga vara andis teada oma konstitutsioonilisest õigusest kandideerida Marimaa presidendi valimistel. Nikolajaev sunniti vabariigist lahkuma, ründajate isikud pole kahjuks siiamaani kindlaks tehtud. Ja kuna õiguskaitseorganid ei võta karistusmeetmeid taassündiva “uusmustasajalisuse”  vastu, mis on värvatud võitlema ametnike bürokraatia  ja kuritegelike ärimeeste poliitiliste vastastega, siis jätkavad jõhkardid oma tegusid. 

Selles prokuratuuri- ja miilitsaametnike jaoks poliitiliselt ja ideoloogiliselt ebasoodsas olukorras peab tähelepanu juhtima eelmise aasta presidendivalimiste ajal  “Vsenarodnaja gazeta Mari El” (toimetaja J. Belenkov) lehekülgedel septembris 2004 ilmunud kuritegeliku sisuga artiklile “Aeg on teid peatada, Kozlov!”), mis 82 000-ses tiraažis tuli välja riiklikus ettevõttes “Mari polügraafia kirjastuskombinaat”. Erinevalt opositsioonilisest pressist,  millel on keelatud ilmuda mitte ainult Marimaal, vaid ka selle naaberregioonides, muutus Marimaa presidendi administratsiooni poolt “üles soendatud” ajalehekene põhiliseks avalikuks opositsiooni taga kiusavaks inkvisiitoroks. 

Toon sellest kõigi jaoks tundmatu autori F. Samajevi poolt (kuigi ta peaks olema juurdlusorganite jaoks vaenuõhutajana hästi tuntud ja tuleks algatada kriminaalasi) kirjutatud artiklist mõned väljavõtted. Seal öeldakse nii: “Olen nördinud, et ajal kui terroristid on Venemaale faktiliselt sõja kuulutanud, valavad Kozlovi ja Pektejevi taolised tegelased Putini poolt teostatava rahvuspoliitika poriga üle. Mis toimub, kas meil tegutseb “viies kolonn”? Stalini ajal oleks neil kõri pihku võetud, nüüd aga millegipärast käib hellitamine... Kas me tõesti ei suuda teha õigeid järeldusi, kui enam rohkem järgi anda ei saagi. On aeg, et kõik need, kes pooldavad ühtset ja jagamatut Venemaad, peataksid separatistid, ükskõik kus ja millise maski all need ka ei ilmuks…Venemaal on piiride taga juba küllalt vaenlasi, kes tahavad meie suurt maad lammutada, seetõttu tuleb sisevaenlased paljastada ja vastutusele võtta.“   

See artikkel lõhnab juba ise kriminaalasja järele kriminaalkoodeksi artikli 282 alusel, sest ta sisaldab täielikult kuriteokoosseisu: vihkamise õhutamine konkreetse kodaniku vastu, kallalekippumine kodaniku konstitutsioonilistele õigustele, au ja väärikuse alandamine rahvusliku kuuluvuse põhjal (separatism on natsionalismi erikuju), inimese klassifitseerimine Venemaa sisevaenlaseks ja üleskutse ta peatada (!).    Stilistika ja leksika, mida kuritegeliku sisuga artikli mõju tugevdamiseks kasutatakse, ajaloolised paralleelid staliniaegsete vaenlase vastu võitlemise meetoditega on just sellised, et nad potentsiaalselt kujundaksid arvuka lugejaskonna hulgas (nende keskel on keegi alati selline, kes selle ka täide viib) motivatsiooni ja eesmärgi kippuda Kozlovi elu ja tervise kallale. Viis kuud hiljem see toimuski.  Kuritöö osutus ühiskonnategelase vastu sooritatud demonstratiivse rünnaku loogiliseks tagajärjeks. 

Mõned päevad enne seda peeti Kozlov, kellel polnud au olla kutsutud koduvabariigi presidendi inauguratsioonile, kuigi ta on Mari Nõukogu täitevkomitee esimees ja mõned nõukogu liikmed olid kutsutute hulgas, miilitsaorganite poolt kinni ja viidi miilitsavalitsusse presidendivalimiste tulemuste võltsimise vastu korraldatud piketi eest.  Kõik see koosvõetuna andis kurjategijatele vabad käed teostamaks terroritslikku rünnakut V. Kozlovi vastu. 

Väärib tähelepanu, et Marimaa võimud ei avaldanud haiglasse viidud kolju- ja ajutraumaga kannatanule mingit  kaastunnet, ei teinud ühtki avaldust mis oleks toetanud operatiivset, igakülgset, objektiivset kuriteo uurimist, samuti ei kinnitanud avalikkusele , nagu tavaks, et võitlust kuritegevuse vastu tugevdatakse. 

Toimunu suurendas rahutust, mida sündmused olid esile kutsunud Ungari, Soome, Eesti ja mitmete teiste maade Europarlamendi saadikutes, ning 12.05.2005 võeti Europarlamendis vastu spetsiaalne resolutsioon “Inimõiguste ja demokraatia rikkumistest Vene Föderatsiooni Mari Eli vabariigis”.

Niisiis pole mõtet omavahel seotud asjaolusid ignoreerida. Pole mõtet ka jätte tähelepanuta kohalikus pressis ühe kõrgelseisva ametniku poolt väljaöeldud repliiki: “Parem kui Kozlov ei võtaks enda peale liiga palju”, mille eesmärk oli Kozlovi kui ühiskonnategelase rolli pisendada ja ühtlasi anda Joškar-Ola prokuratuurile ja miilitsale ette “kõrgete ülemuste” määratud uurimise venitamise taktika. 

Selles mõttes oli kriminaalasja algatamine algusest saadik eelarvamuslik, kõigepealt oodati 4 päeva, siis valiti kriminaalkoodeksi artikkel 116 (“Peksmine”), mis ei vasta kuriteo objektiivsele ega subjektiivsele iseloomule. Teiseks varjatakse faktiliselt vabariigis välja kujunenud teisitimõtlejate kiusamise praktikat ja ühiskondlik-poliitilist pinget, kolmandaks tõmbab see artikkel oma väheütlevusega risti peale lootusele tabada selle rünnaku täideviijaid ja tellijaid. 

Iseenesest väärib kiitust Venemaa Siseministeeriumi Volgaäärse Föderaalpiirkonna Juurdluskomitee otsus võtta kriminaalasja N 0086 uurimine oma kätte, mida mulle teatati kirjas N1/E-151 6. mail. Kuid nagu nüüd selgub oli tegemist lihtsalt veesegamisega. Tekib küsimus: kas tõesti pole sellele komiteele jõukohane koostöös vabariigi prokuratuuri, siseministeeriumi ja föderaalse julgeolekubürooga see mitte nii keeruline kuritegu lahendada, mis positiivse tulemuse korral kujutaks endast Europarlamendi resolutsiooni edukat teostust? Praegu aga on näha täiesti vastupidist. Uurimistähtajad lükkuvad pidevalt edasi, antud hetkel on kriminaalasi üldse seisma pandud, sest 8 kuu jooksul pole süüdlasi leitud.

Vaikib Joškar-Ola prokuratuur, kes on teinud ainult nii palju, et algatas kriminaalasja ja valis välja väheütleva kriminaalkoodeksi artikli, andes sellega “jahedusele” viitava suunise asja uurivatele miilitsatele. Selline mõnitamine alandab V. Kozlovi au ja väärikust, õõnestab kaudselt tema kui rahvusliidri autoriteeti ja loomulikult tekitab avalikkuses nördimust.  

Katse viia see kuritegu “olmelisele” tasandile ei põhjusta mitte ainult moraalseid kannatusi, vaid tekitab ka suurt muret Kozlovi edasise elu suhtes, eriti viimaste sündmuste valguses, kui Kremli administratsiooni juhi asetäitja V. Surkov, põhiline praegune ideoloog, ütles “Delovaja Rossija” aktivistidele (ajalehe “Nezavisimaja Gazeta“ andmetel, 13.07.2005), et vaenlased ei asu mitte ainult Kaukaasias. Surkov tõstatas kogu uuema ajaloo jooksul esimest korda teema Venemaa-vastasest Soome-Eesti liidust, mis tegutseb “rõhutud soomeugri rahvaste kaitsmise“ sildi all. 

See üldiselt üsnagi vaieldav väide sai märguandeks valimatule massiivsele  propagandarünnakule Kozlovi ja tema mõttekaaslaste vastu, kes tembeldati peaaegu et Lääne agentideks, kes valmistavat ette “oranži revolutsiooni”. Kõik see tuletab meelde eelmise sajandi traagilisi 30-ndaid aastaid, kui “panfinismi”-vastase võitluse nime all hävitati nõukogude soome-ugri rahvaste intelligentsi esimene põlvkond ja keerati paljudeks aastateks “lukku” fennougristiline teaduslik mõtlemine. 

See on väga ohtlik kavatsus ja ei sobi absoluutselt tänapäeva demokraatiaga ega meie maa riikliku ja ühiskondliku korraldusega! Mitte juhuslikult polnud ombudsman V. Lukin hämmastanud Baškortostani võimude tegudest, mis sisuliselt kujutasid endast rünnakut Venemaa konstitutsioonilisele korrale.

Võin kinnitada tšekistina - töötasin varem operatiivuurimise rühma juhina, tegeldes Sumgaidi, Bakuu, Karabahhi, Fergana jt. tuntud sündmuste uurimisega, hiljem õpetasin Dzeržinski-nimelises NSV Liidu Kõrgemas KGB koolis, olen ekstremismi ja terrorismi vastase võitluse teemaliste teaduslike artiklite autor - et V. Kozlov pole mingi “natsionalist” või veelgi vähem “separatist”. Ta on mari rahva, Marimaa ja Venemaa tõeline patrioot, Gorki-nimelise Kirjandusinstituudi kasvandik, kes on demokraatlike muutuste ideaalidega kasvanud suureks ühiskonnategelaseks. Ta suhtub koos oma kaaslastega V. Putinisse sügava austusega, kirjutades presidendile kannatlikult Marimaal toimuvast ebaõiglusest ja lootes föderaalvõimu abile, sealhulgas ka Peaprokuratuurile ja Venemaa Siseministeeriumile, et need aitaksid parandada olukorda koduvabariigis. 

Kuid ikkagi tuleb öelda, et oht tema elule on endiselt olemas. Oht ei ole välja juuritud! Olukord pingestub veelgi, mida on näha mitmesugust tüüpi diskrimineerimises, näiteks ei lastud teda, soome-ugri konsultatiivkomitee liiget, Joškar-Olas 15.-19. augustil toimunud X rahvusvahelise fennougristikakongressi plenaaristungitele!

Ma arvan ka seda, et eksisteerivad salaprovokaatorid, kes Kozlovi pooldajate hulgas püüavad initsieerida valesid äärmuslikke tegutsemisviise, mida kohe on võimalik käsitleda võimude poolt terrorismiohuna. Käib äge ideoloogiline ellujäämisvõitlus. Mulle näib, et Marimaa võimud üritavad lõplikult Kozlovi kui ühiskondlikku liidrit hävitada ning enne Duuma valimisi purustada maride rahvuslikku liikumist, tagades sellega “vajaliku” kandidaadi saamise Duumasse Marimaad esindama. 

Seetõttu on õiguskaitseorganite vastutus, leida üles need isikud, kes 4. veebruaril 2005 tungisid kallale V.Kozlovi elule ja tervisele ning hoida ära uued ähvardused tema aadressil, muutunud mitmekordseks! See on teie südametunnistuse ja professionaalse au küsimus, lugupeetavad! Seepärast peab ka avalikkus sellest teadma, mistõttu pean vajalikuks oma teistkordne Teie poole pöördumine avaldada Internetis.  

Vabandan tülitamise pärast.

Juri Jerofejev,

15. septembril 2005