János Pusztay: põlisrahvastega seonduv, see ongi poliitika

15.10.05

12. oktoobril avati Moskvas Soome-ugri Rahvaste Assotsiatsiooni kongress, kus osalevad rohkem kui 30 Venemaa regiooni esindajad. Delegaatide eesmärgiks on töötada välja ettepanekud uue Venemaa riikliku rahvuspoliitika kontseptsiooni jaoks, mis võimaldaksid nii soome-ugri piirkondade plaanipärast sotsiaalmajanduslikku arengut kui ka arvestaksid soome-ugrilaste kui ühe Venemaa olulisima etnilise komponendi rahvuslikku-kultuurilist konteksti.

Pilk kõrvaltvaatajalt on tihtilugu objektiivsem kui seestpoolt. Palusime meie küsimustele vastata Szombathely Pedagoogilise Instituudi uralistika kateedri professoril János Pusztay’l, kes on  ühtlasi Ülemaailmse Soome-ugri Rahvaste Konsultatiivkomitee liige.

- Kuidas kommenteeriksite mõnede politoloogide seisukohta, et soome-ugri organisatsioonid ei tohiks poliitikaga tegelda, vaid keskenduma oma rahvaste nö. jooksvatele küsimustele?

- Esiteks peaks vastama küsimusele: mida tähendab “mitte tegelda poliitikaga”? Niipalju kui mina olen asjadega kursis, on enamuste Venemaa soome-ugri ühiskondlike organisatsioonide põhiliseks eesmärgiks oma rahva kultuuri säilitamine. Arvestades praegu toimuvat kiiret soome-ugrilaste arvu vähenemist,  räägime me ei millestki muust kui lihtsalt allesjäämisest. Seetõttu on kõik põlisrahvastega seonduv poliitika, ja seda kõrgeimal tasemel. Keeleteadlasena juhindun ma ju faktidest. Pole mõtet tegelikkust ilustada ega moonutada. Näiteks iga rahva õigus emakeelsele haridusele on Venemaa Konstitutsioonis olemas. Kui seda ei täideta, peamegi tegelema poliitikaga. 

Miks just keel? Esiteks, keele kaudu tekib rahvusintelligents, rahvuslik kaader. Teiseks, põlisrahva keele õpetamine on vältimatuks tingimuseks, et rahvusvabariikides oleks tasakaalustatud kakskeelsus. Tolerantsus ei saa olla ühepoolne. Rahvusliku orientatsiooniga intelligents on see jõud, mis suudab venelastega sammu pidada ja oma rahva kultuuri esindada. Uhkus oma kultuuri ja rahvusliidrite üle suudab omakorda mõjutada valimistulemusi nii kohalikul kui föderaaltasandil. Nii saab keeleküsimusest poliitika. See pole juhus, et soome-ugri vabariike ei esinda föderaaltasandil põlisrahvaste esindajad. Tulevase rahvuspoliitiku kasvamine algab juba perekonnas väikelapse vanuses. Siis võtavad selle “teatejooksja” üle lasteaed, kool, kõrgkool, ja kogu protsess peaks käima ühiskonna toel, mis tõesti tahab rahvuslikku kaadrit kasvatada. Kui see puudub, siis on ühiskonnal põhjust kurta olulise lünga üle. Öelgu erinevad poliitikud vastupidist, kuid igal rahval on võõrandamatu õigus rahvuslikult haritud järelkasvule. 
 
 - Olles ühtlasi Ülemaailmse Soome-ugri Rahvaste Konsulatatiivkomitee liige, kuidas Te kommenteeriksite viimaste aastate sündmusi Venemaa soome-ugrilaste elus? Kas tendents on positiivne või negatiivne?

- Positiivne on kindlasti see, et kõikides soome-ugri vabariikides on vastu võetud keeleseadus. Soome-ugri keelte arendamiseks eksisteerib seega seaduslik alus. Negatiivne on aga see, et keeleseadust et sugugi igal pool ei täideta. Mitte üheski neist vabariikidest ei kasutata põlisrahva keelt valitsuse, parlamendi ja ühiskondliku debati tasandil. Mõnes pealinnas pole rahvuskeeltes siltegi. Formaalselt on need keeled olemas, kuid asju neis ajada ei saa. Eriprobleem on siin veel karjala keelel. Kuna teda kirjutatakse ladina tähestikus, pole tal üldse ametlikku tunnustust. Minu meelest ei ole ühelgi poliitikul õigust ette kirjutada, millist tähestikku rahvas oma keele jaoks kasutab. Seega tuleb konstateerida, et see mis praegu toimub, on poliitilistel eesmärkidel teostatav soome-ugri keelte rõhumine. 

Positiivsena mainiksin aga uute rahvuskeelte õpikute ilmumist. Samuti on viimastel aastatel tulnud ajalootöid ning soome-ugrilaste traditsioonilist religiooni, omausku, käsitlevaid uurimusi. Maailm hakkab alles praegu avastama tervet soome-ugri kultuuri kihistust ja selle protsessi mitmetahulisust saab vaid tervitada.

Rõõm on märkida, et soome-ugri noored ei ole oma kultuuri unustanud. Hiljuti kuulsin mordvakeelset räppi, mis mind tõeliselt liigutas, ja selle muusika järgi tantsisid ka vene noored. Isegi kui nad keelest aru ei saa, on siiski tähtis, et nad pole selle suhtes vaenulikud.

Rahvaste kultuurid peavad ilmnema kogu mitmekesisuses: akadeemilistest töödest ja folkloorifestivalidest kuni popkultuurini. Kui piiritleme rahvuskultuurid ajalooliste raamide ja folklooriga, tarbib seda vaid vähene inimhulk. Avatus on arengu pandiks.

- Soome-ugri keelte staatuse parandamisest räägitakse palju. Kuidas seda aga praeguses olukorras rakendada?

- Keele areng saab toimuda vaid teatud tingimuste olemasolul. Üks põhilisi neist on keele kandjate psühholoogiline häälestus. Me peame ise aru saama, et meie keeled on esiteks ilusad keeled, teiseks rikkad keeled, ja kolmandaks, et nendes on võimalik kõike väljendada. Siit johtub, et me peame neid aktiivselt kasutama juba kasvõi selle jaoks, et neid rohkem lihtsalt kuulda oleks. Kirjandust ja terminoloogiat on kergem arendada, kui on selgem, kelle ja mille jaoks me seda teeme.

Valus on kuulda, kuidas soome-ugri maailma tuntud tegelased teinekord emakeelt ei oska, ei suuda selles oma mõtteid väljendada, või mis veel hullem, ei räägi seda omaenda perekonnas. Nende inimeste siiruses tekivad tõsised kahtlused, sest ei saa ju salata, et oma kultuuri säilitamine algab enda isikust.

Tahaksin loota, et praegune kongress suudab Venemaa soome-ugrilaste probleemide üle viljakalt arutleda, ja mis kõige tähtsam, panna aluse ka nende lahendamisele. Nad on üks osa maailma 25-miljonilisest soome-ugri keelte perest. Kui ühel pereliikmel on raske, elab seda üle ju kogu perekond.

Jelena Kuzmina